Öösel on kõik kassetid hallid ehk Game Boy Color mängude tulek

Aasta 1998 oli Game Boy fännidele segane aeg. Vastilmunud Game Boy Color justkui sundis tootma värvilisi Color mänge, mis olid tol ajal veel vanale 89nda aasta Game Boy'le tagasiulatuva toega. Vahest oli see vastupidi - edukad ja vähem edukad hallide kassettide mängud lasti välja ka spetsiaalselt Game Boy Color konsoolile.

Oluline on siinkohal teada, et need mustad backward compatibility kassetid polnud päris täielik Color. Absoluutselt 100% Color mängud ilmusid peagi ja nägid täiesti teistsugused välja - väga lahedalt läbipaistvate korpustega, olles kahjuks suuresti ülihalva sisuga. Mis põhiline, need olid tõesti Game Boy Color only ja seega full color. Nii palju, kui Game Boy Color välja andis.

Mustad kassetid olid aga nö poolvärvilised ehk Game Boy Color'i peal värvilisemad kui neljatoonilised hallid mängud, samas jäädes värvipaletilt tunduvalt piiratumaks kui Color only mängud.

Taolisi hallide mängude musti ehk Color versioone oli aga mitmeid, siiski mitte palju. Tuntum neist on Legend of Zelda - Link's Awakening, mis ilmus nö luksusversioonina, mida ma eeldan, et DX nime lõpus tähendas. Peale selle veel Tetris DX. Vähem tuntud on suvalised Nickelodeon Rugrats tegelaste mängud, mis on sama halvad nii halli kui ka musta kasseti peal.

Wario Land II (1998)

Selline pool Color on ka Wario Land II - must kassett, vormilt Color, sisult vana hea Game Boy classic. Mäng, mis on värviline Game Boy Color'i peal, kuid töötab kenasti neljas rohekas halltoonis esimesel Game Boy'l.

Wario Land seeria puhul tundus kuidagi loogiline, et esimesed kolm Mario Land'i ilmusid hallide versioonidena. Viimane neist oli siis Wario Land: Super Mario Land 3 (1994). Seejärel oli loogiline, et 1998. aastal ilmuv Wario Land II on Color - ikkagi Nintendo enda mäng ju, valmis värvideks.  Seda suurem oli üllatus, kui avastasin hiljuti, et Wario Land II eksisteerib massiliselt ka halli kassetina.

Wario Land II UK versioon täies iluduses (1998)

Kuidas saab selliseid asju avastada, kui oled kollektsionäär? Saab, kui usaldad ametlikke ja fännide poolt koostatud nimekirju.

Internetis levivad mängude nimekirjad on nii Nintendo ametlikul lehel kui ka fännide wikides puudulikud. Viimased suurte liialdustega, lisades originaalse Game Boy kogusse värvilisi, samas jättes välja olulisi originaalmänge.

Samas, mis siin kurta, just see ongi essents, mis teeb kõige esimesele Game Boy'le mõeldud mängude kogumise põnevaks.

Game Boy Play It Loud!

Game Boy võidukäik sai alguse 1989. aastal esimese halli mudeli väljatulekuga. Selle korpuse, nuppude ja ekraani kuju ning värvid on tänase päevani portatiivseid mängukonsoole esindavaks tunnuseks ja sümboliks.

Nintendo Game Boy (1989)

Enam kui 5 aastat hiljem, kui Game Boy uudsus ja menu hakkas tasapisi kahanema, tuli Nintendo lagedale uue kampaaniaga "Play It Loud!" Suure mürtsuga maandus teleekraanidele ja poelettidele terve rida värvilisi Game Boy'sid.

Game Boy Play It Loud! Black model (1995)

Vali kampaania ei keskendunud vaid Game Boy'le, oma osa oli ka Super Nintendo'l, kuid kosmeetiline uuendus sai vaid esimese osaks. Uus seeria ei lisanud algsele Game Boyle mitte midagi peale korpuse värvide, uudse pakendi ja lärmaka 90ndatele omase reklaamikampaania "Play It Loud!"

Värve tuli sellesse halli maailma kõvasti juurde, kuid sisu jäi endiseks. See tähendab, et ekraan on sama nostalgiliselt udu-laimi-roheline ja mänguheli endiselt ületamatu. Isegi korpuse mulaaž, kui nii tohib öelda, on identseks jäänud, näidates mudeli numbriks endiselt DMG-01 ja aastaks 1989, mis on muidugi õige, sest tegu ongi sama Game Boy'ga.

Läbipaistev Play It Loud! Game Boy

Isikupära toodi värvidega kõvasti juurde. Minu lemmikuteks on kollane ja läbipaistva korpusega Game Boy. Viimane on eriti cool, sümboliseerides ajastut, kus turvalise pleksiklaasi tagant paistvad trükiplaadid ja kondensaatorid mõjusid seksikalt.

Mõjuvad tänagi, vähemalt minule. Läbipaistva korpusega 3DS XL võtaks mul kõigi eelduste kohaselt põlvist meeldivalt nõrgaks ja sunniks ostma järjekordset konsooli, mida ma nii väga ei vaja, tänu oma super ägedale 3DS Zelda Anniversary versioonile.

Kollased Game Boy'd - Color (1998) ja Play It Loud (1995)

Toonasest värvivahetuse kampaaniast sai mõnes mõttes pretsedent ja nii toimib konservatiivne Nintendo tänasel päeval üsna sama moodi. Põhimudelile lisanduvad värvilised koopiad alles tükk aega hiljem, vahest isegi aastate möödudes.

Play It Loud! oli huvitav ja uudne püüe lisada palju aastaid hiljem ei millegi erilisega uut vunki vanale riistvarale. See katse õnnestus. Game Boy oli endiselt äge ja valmistus Nintendos peagi saabuva telekamänguturu tagasilöökide purustusi enda kanda võtma.

Kiire pilk sahtlisse - Snow Brothers (1992)

Snow Brothers (1992) on hea näide, kuidas arcade mängude pordid toimivad edukalt ka Game Boy platvormil. Mäng on mõnus ja lõbus ning varjab täiuslikult, mis kana on lumemeestel ülejäänud maailmaga kitkuda.

Game Boy - Snow Brothers (1992)

Snow Brothers'i lugu algab ilma igasuguse sissejuhatuseta. Title screen ei tee asja paremaks, nimetades mängu nimeks Snow Bros. Jr. Mismoodi tegu vendadega on, jääbki segaseks.

Nii, kui mängu sisse lülitad, pead esimesele kollile palliga molli sõitma. Ja see on lõbus. Sinu eesmärk on vastased suureks lumepalliks pommitada ning see omakorda teistele kaela veeretada. Viimaseid tabades poetavad need igasugu nänni maha, mis üldiselt on mõeldud sinu elu lihtsustamiseks, aga võivad ka vastupidiselt mõjuda. Näiteks tahaks pärast kiirust lisava joogi neelamist meenutada vana rahvatarkust: "Tark ei torma!" Mäng on lihtne, aga rabistamiseks siin ruumi pole.

Nagu ennist kurtsin, on Snow Brothers algajale mängijale tausta selgitamisega kitsi, kuid uudishimulik ja visa jõuab igal juhul nende väärtusetute teadmiste varasalvedeni. Mängu 60 taset on jaotatud kuueks maailmaks, mille lõpukollide võitmisel avaneb kildhaaval olematu loo müstiline taust.

Kunagi oli maailm ühtne ja tasakaalus... - Pildil on lumi, päike ja tuli.
Kui algasid sõjad, lahutati maailm kaheks osaks... - Jää ja tule maaks... väga loogiline.
Kuid mõned inimesed mäletavad iidset legendi, mis ütleb... - Tundub, et midagi päikese kohta.
Et tuleb üks kangelane, kes ühendab maailmad! - Lumemees, muidugi!

Kui nüüd kellelgi tekkis tunne, et pilt lumevendade ja maailmaga hakkab vaikselt paika loksuma, siis minuga äsja tigedat võitlust pidanud maailma lõpukoll muutus kole kurvaks, tema suust ronis välja teine lumevend ja koll poetas abistava lause: "Kui süda päikesele tagasi anda, on maailm taas tervik!"

Loota, et nüüd on vennad koos ja läheb ägedaks mölluks, vend venna ja õlg õla kõrval - mõttetu. Äsja saabunud Snow Bro saadab su rõõmsalt järgmisesse maailma, koos südamega, mille sa äärepealt maha oleks unustanud. See süda saab viimase mailma lõpus seni tigeda päikese suuks, kes edaspidi ainult naeratab. Ja paistab säravat päikesepaistet sinule, su vennale ja kõigile kolentinidele, kellega te koos rõõmsalt tantsu lööte.

Kokkuvõtteks. Snow Brothers tundub olevat suhteliselt haruldane Game Boy mäng, mille hind küündib tavapärasest kordi kõrgemale. Arvestades ilmumise aastat ja mängitavust, võib Capcom mängu üle piisavalt uhke olla. Tegu pole eriti tuntud nimega ja kuulub seetõttu nende pärlite hulka, mida sadade vanade Game Boy mängude hulgast ikka ja jälle leiab.

Veel roboteid - plekist, puust ja traadist

Minu robotite ja ühtlasi Tin Can Toy kollektsioon, millest kirjutasin ühes varasemas postituses, on veidi täienenud. Seekord siis kolme täiesti erineva robotiga, kes erinevad nii stiililt kui ka materjali poolest.

Soovitan pöörata tähelepanu karbile. See viib meid ajas edasi - 50ndatesse.

Vanim neist on Spinney. Kui õigesti mäletan, ostsin selle Barcelona lähedalt Girona lennujaamast ühest gadget-pudi-padi poest. Spinney kuulub Kikkerland'i täiesti kasutute üleskeeratavate robotite seeriasse, mis tegelevad roomamise, karglemise ja sädemete pildumisega. Reeglina on nad närvilised ja kohmakad.

Spinney in da .cub

Spinney on väga armas punase võtmega robot, kelle eesmärgiks on enda raskeima komponendi - peaga, üks korralik headbangle maha panna. Seda muidugi juhul, kui keegi ta üles keerab.

Spinney, Sparklz'i sõber

Raske Metal ja puit on ammustest aegadest koos käinud. Lisaks Metsatöllule tõestab seda ka kumminööridest ja puuklotsidest koosnev metsikult armas SCIE NCE MUS EUM robot. See äärmiselt painduv ilma ühegi naelata ehitatud robot on iga penni oma kolmest naelast väärt.

London Science Museum'ist ostetud meenerobot rokib

Mulle meeldivad 50ndate robotid. Kui ülaltoodud täisnurkne robot oli iga 80ndate tattnoka joonistusploki kohustuslik materjal (mina joonistasin kõrvadeks tavaliselt pasunad), siis eelmise sajandi keskpaiga robotid olid coolilt väärikad ja voolujoonelised. Neist õhkub salapära ja veidrat samurailikkust, mis sisendab, et kui selline sulle Marsil vastu tuleb, siis sa ei lähe temaga tüli norima.

Andke mulle planeet!
... ja kirjutuslaud, millel seista!

See Mechanical Planet Robot ehk korporatiivse koodnimega MS 430 kannab seerianumbrit 11358 ja on ühtlasi not so rare 14£ collectible, kelle tõstsin samuti Londoni tehnikamuuseumi poes ostukorvi. Äge muuseum, parim pood. Sinna jäi maha üks metsikult lahe suur 40 naelane robot, aga kahjuks minu "ära kurat osta reisil poolt maailma kokku" närv hakkas liialt tõmblema. Andsin alla. Jätsin isegi ostmata (miks ometi?) üleskeeratava plastikust kitšroboti, mis mitte kunagi ei sõida lauaservalt alla.

Family Matters! (parim neegrite family sitcom eales)

MS 430 on hoolimata repro olemisest tõsine tegija. Jaapani heiroglüüfidega karp ja samurailik larf (ma ei tea, miks see võre samastub mulle Jaapani sõdalase kiivriga, võib-olla on asi hoopis peakujus) vihjavad, et tegu on selle maa loominguga. Mis põhiline, see üleskeeratav robot pillub ka sädemeid, mis paistavad läbi punase plastikkile.

Robot MS 430 on üks kümnetuhandetest 50ndate plekkroboti replikatest. Minu jaoks on see koopia sama lahe kui võiks olla originaal. Kirjutasin juba kord, et tegu on käsitöölise masstoodanguga, mis tasahilju tõi Jaapani sõjajärgsest Oh! Made in Japan! staatusest Wow! Made in Japan! kuulsusesse.

Rääkides Jaapanist, ei ole vist väga asine lugeda 80ndate teise poole Nõukogude Eestit eriliseks võrdluskohaks, aga mäletan selgesti Põlva Keskkooli 1. või 2. klassi sündmust, kus mul olid koolis kaasas Austraalia tädi poolt saadetud valge pärlmutter-plastikpeaga käärid. See oli midagi erilist, sest valdav käär oli tol ajal logisev ja kooruva rohelise emailiga. Üks klassikaaslane ei uskunud, et Sainless Steel'i pressitud relieef Made in Japan on päris ja arvas, et ma olen selle ise kirjutanud. Selline maagia oli Jaapanil, sest kõigil ägedatel asjadel, mis inimeste kätte sattusid, oli kirjas Made in Japan. Tollal olid isegi värvilised plastmassist keedumuna taldrikud ägedad.

MC 430

MC 403 peegeldab 50ndate arusaama robotitest. Enamik neist käivad Marsil, koguvad anorgaanilisi aineid ja tulistavad kõiki võõraid. Vahest hulluks minnes ka omasid. Eelmise sajandi keskpaiga robotid pidid tingimata olema suured ja kohmakad ning käima jalgadel (mis tuletab mulle algklassides loetud 70ndate noorteajakirjast Pioneer leitud Sammuva Ekskavaatori tulevikukirjelduse, ... mis ongi päriselt olemas!)

50ndate roboti käteks on tangide taolised kohmakad haarmed, miks see tol ajal nii pidi olema, ei tea, (aga selle võrra coolim paistis ka tänini moodne Short Circuit'i Number 5), võib-olla saadi käte konstrueerimisel inspiratsiooni Glove Box'idest.

Kui nüüd rohkem Jaapanist mõjutatud Ameerika pop-kultuuri süüvida, siis oli sellisel roboti tüübil olemas üks väga kuulus suguvend nimega Robby The Robot. See 50ndate keskel filmitööstust teenima mõeldud robot on lisaks kõigele teinud loetud sekundid kaasa paaris vanas Twilight Zone osas.

Robby in Service Mode

Õnneks vahet pole, kas vaadata ägedat mänguasja oma laual, või on näha elusuuruses metallmonstrumit inimeste maailmas tegutsemas, mõlemad pakuvad positiivse elamuse ja äratundmisrõõmu.