See polegi nii lihtne, sest iga kera puruneb omakorda kaheks ja veelkord pooleks. Tulistada saad alt üles ja kui sul veab, leiad elu lihtsustavat nodi. Kui aga ei vea ja kobakäpp oled, pead põiklema halastamatus pallimeres. Ja üldse mitte sellises värvilises, kuhu tatid kaubanduskeskustes sumama tormavad.
Kunagine Capcomi arcade versioon oli tõesti kahe mängijaga. Käesolev Hudson Softi Game Boy variant on aga täiesti tavaline 1P, ei mingit linkkaabli featuuri ega midagi. Üllatuslikult on sama ka Capcomi Super Nintendo versioon. SNESi ja Game Boy mängud on küll pisut sarnased, kuid esimene tundub olema mõnusama liikumise ja avarama jalutamisruumiga.
Game Boy mänguversiooni oluline erinevus on kokkusurutud ekraaniruum, mis on toodud ohvriks kenale graafikale ja viimasest tulenev kohatine aeglus, kui pallimeres suuremaks sahistamiseks läinud on. Lisaks puudub raskusastmete valimine ja siit-sealt on veel SNESiga võrreldes kärbitud.
Mäng on arkaadilikult raske. Põigelda saab vaid külgsuunas ja tulistada üles. Klaustrofoobiline kitsikus tabab mängijat aga esimestel minutitel. Eriti, kui jääd ekraani paremale poolele lõksu, sest põhirelvaga on Busteri vasak külg täiesti kaitsetu. Samas on tore, et kokku pole hoitud power-upidega ja nii mõnigi kord võib ka hea õnne peale rabistamine ennast ära tasuda.
Kokkuvõtteks. Mäng on pigem hea, aga minu jaoks puudub selles see miski, mis aina tagasi mängima tõmbaks. Osavusel on küll äärmiselt oluline roll, kuid vahest tundub, et mängija aetakse pisut liiga ebaõiglaselt lootusetutesse olukordadesse. Ilmselgelt on see mängija enese viga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar