Õnneks muretseb Nintendo piisavalt vähe, et seda teemat täiesti maha vaikida. Virtual Boy ilmub üllatuskülalisena üksikutes mängudes ja filmideski. Paraku on läbikukkumisvalu siiski piisavalt palju, et see õnnetu konsool selle aasta E3 pressikonverentsil uue 3DS’i sissejuhatavast demost täielikult välja jätta. Kuigi lava ise oli kergelt Virtual Boy värvides, või mulle ehk ainult tundus nii.
Väga tahaks loota, et kunagi ühel päeval leiab suur N endas piisavalt rammu Virtual Boy mängud 3DS’i või mõne teise tulevase stereopilti näitava konsooli peal välja lasta. See oleks metsik, sest Virtual Boy mängude hulgas on, mida mängida.
Mario’s Tennis on tõenäoliselt olemas ka neil Virtual Boy omanikel, kes konsooli ammu pööningule unustanud. See Virtual Boy launch’i-mäng on mõneti võrreldav Game Boy Tetris’e või Wii Sports’iga. Mario’s Tennis on suurepärane Virtual Boy tech demo. Lihtne, ilus ja kaasahaarav.
Loomulikult ei paku Mario’s Tennis murdosagi suurepärase Tetris’e sõltuvuskütkest ning ei suuda võistelda Wii Sports’i tennise “OMFG! See on nagu päris!” efektiga, kuid omas ajas on see täiesti fantastiline mäng.
Mario’s Tennis’e avamuusika on koheselt paeluv. Ikkagi stereo ja seda ilma kõrvaklappideta. Targalt paigaldatud kõlarid võtavad vajaduse kõrvaklappide järele. Seda siiski vaid juhul, kui elad koos inimesega, kes on iga kell valmis mõnd metalset 8-bitist chiptune nautima, mis on haruldane nähe tänapäeva Eestis.
Intro’s näkku lendav pall on vägev. Puhas 3D. Ja mitte selline igav hulknurkade 3D, vaid metsik 2D stereoskoopialaks vastu nägu. Kirjeldamatult äge efekt, mida loodetavasti saab meelekindel nintendosõber nautida juba kevadel. Just nimelt loodetavasti, sest ma veidi kahtlen, et üks värviline 3DS ekraan suudab täielikult asenda kaht paari tolli sügavusel ergavat mustjaspunast kujutist.
See mustjaspunane kujutis oli küllaltki unikaalne ja ajastutruu. Kuigi ehk tollaste ootuste jaoks aegunud, kuid portatiivse mängukonsooli jaoks täiesti piisav saavutus. 80ndate keskpaik ja 90ndate algus oli laseranimatsiooni aeg. Pimedas ruumis joonistati valge või värvilise laseriga seinale lummavaid animatsiooniklippe ning näidati hiljem MTV’s. Midagi sellist veel ruumiliselt ja interaktiivselt kogeda, oli aga täielik elamus. Ja on tegelikult siiani.
Stereoskoopia on vist üks taasavastatumaid tehnoloogiaid meelelahutuses. Läbi aastakümnete tulevad üha uuesti leiutatud mängu- ja pildividinad, et mõne aja pärast jälle kõrvale jääda.
Stereoskoopiline efekt on siiski vaieldamatult cool ning seda ei maksa alahinnata. Üle 170 aasta vana, kuid endiselt mõjus ning niidab kogenematu vaataja üllatusmomendiga koheselt jalust. Täpselt sama töötab ka omal ajal läbikukkunud Virtual Boy puhul, millele ei saanud saatuslikuks mitte niivõrd konsooli tehnoloogiline tase, vaid pigem kasutatavus ja hind.
Tennispall In your face on äge ja täpselt sama ägedad on tollal Mario Kart mängudest tuntud Mario, Printsess Peach, Donkey Kong, Yoshi ja teised. See on 2D, mis liigub ruumis sinu poole! Üks kena tennisemäng on suudetud väikeste detailidega väga mõnusaks muuta. Südametest koosnev tennisevõrk, iga mängija personaalne väljak ning punkte lugev Lakitu. Mida veel tahta.
Midagi siiski on. Pisut nukker, et tõelist party-mängu nagu tennis, saab nautida vaid üksi, sest Virtual Boy link-kaabel mõtteks vaid jäigi. Samas poleks see ühes keskmises maailmaperes teist konsooli ostmata nagunii mõeldav.
Mario’s Tennis on piisavalt lihtne, et seda nautida ning samas piisavalt väljakutsuv, et mitte lasta sul suvalise proovimise peale tervet turniiri võita. Teadjad räägivad, et pärast Normal mode läbimist antakse parool Hard mode jaoks. Need on need mehed, kes suudavad Virtual Boy stereoskoopilises lummuses üle poole tunni vastu pidada.
