Üllatus üllatus, päeval, kui oli minu kord visite de la ville korraldada ning Pompidou keskus üles otsida, sattus mu sõrm turismikaardil nimele, mille kiire neuronmaatriksite võrdlus Museo Games’i asukohatänavaks tunnistas.
Loomulikult oma ignorantsuses ei märganud ma plakatil, et Museo Games’i majutab kuulus Musée des Arts et Métiers, mis asub ühes vanas kirikus, mis omakorda võngutab kuulsat Focault pendlit (nüüd koopiat), metsikult prantsuse matemaatikute-füüsikute katsemudeleid, mis alles tagantjärgi panevad mõistma, kuskohast see kõik kooliprogrammi tuli, roboteid, Cray II superarvuti, esimese teleülekandejaama, Alcatel'i katse-Marsi-kulguri LAAMA, ja nii metsikult jõuajamite-raadio-optika-salaluure-ehitusmakette-vidinaid, et põhikoolipõnnina oleksin seal tõenäoliselt vaimustusest ogaraks läinud.
Kogu väljapanek oli vapustav ka kaasaegse kaine täiskasvanuna ning kui miski liiga ahhetama võttis, oli mul realistist kaasa alati käepärast, kes Musée des Arts et Métiers’i hellitavalt väntvõllimuuseumiks ristis.
Hoolimata totrast nimest Kunsti ja Käsitöö Muuseum on see tõesti suursugune ajaloomuuseum, mis laiutab 6000 ruutmeetril. Erinevalt kammkeraamikast ja kangastelgedest (neid oli kah, tööstuslikke) leidus seal tuhandeid tähelepanuväärseid objekte: mõõteriistu, kolbe, laagreid, kontrolleireid ja keerukaid seadmeid. Vanad autod, rattad, rongid, lennukid, aurumasinad, võidusõiduautod. Nii koomiline kui see ka pole, siis muuseumi viimane saal lõppes rahustava Nintendo mänguasjade vitriiniga.
Kõige olulisem oli asja juures siiski Museo Games ajutine näitus, mille piletiga sai kogu ülejäänud krempli kaasa. Kohe ma sellest muidugi aru ei saanud, sest kõik, alates piletimüüjast, lõpetades valvurite ja siltidega rääkisid prantsuse keelt, kuid meid lihtsalt juhatati aina edasi ja edasi. Väga kena idee, sest Museo Games oli selle väärika paiga kõige rahvastatum koht ning kahtlemata üks kõva tatimagnet.
Iseenesest polnud Museo Games näitus midagi hulluksajavalt erilist. Nii mõnelgi eestlasest videomängukonsoolide kollektsionääril võib väikese pingutuse järel olla tunduvalt suurem väljapanek ette näitamiseks. Näiteks puudus arusaamatul kombel Virtual Boy ning Vectrex ise nägi kuidagi topis välja, samas olid minu rõõmuks olemas R.O.B, PowerGlove ja MicroVision.
Kahtlemata oli kõik väga vägev. Pikale lauale välja laotud konsoolide ette olid seatud ekraanid, millel sai originaalpultidel kõik ise järgi katsuda ning mõnus oli, et selja taga ekraanidel näidati kõigi mängijate tegevust. Näituse Game Over saali oli aga välja pandud kümmekond arkaadimasinat, millel võis lõpmatuseni mänge taguda.
Eriti ägedaks tegi kogu asja just väljapaneku stiilsus. Valged neoontuled ja kirjad, ei mingit alien-rohelist ja sinist ning Vectrex’i stiilis demo videomängude ajaloo timeline’st. Kes vahepeal fänniks sai, saab iPhone rakenduse tõmmata siit. Teistele avastamisrõõmu http://museogames.com lehelt.
Ahjaa, peaegu oleks unustanud, kogu selle museo-päeva tegi lisaks kaasale kaasa üks vapper juust, kes hoolimata mitmekordsest kilekotist haises, nagu lakkamatute kõhuprobleemidega paks poiss. Meil lihtsalt ei jätkunud südant, küll aga jätkus kainet mõistust, teda teiseks päevaks mitte hotellituppa jätta. Pärast metsikuid kilomeetreid haisemist sõime ta ohtra veini ja saiaga Les Halles'i pargis ära.
