Kasvuhooned ja mutukad ehk Game & Watch Collection - Osa 4

Ajal, kui kasvuhooned minu elus veel eksisteerisid, ei üritanud mind keegi seal tööle panna. Pigem vastupidi. Kasvuhoone oli keelatud paik. Koht, mida tohtis vaid kaugelt eemalt veidi piiluda. Harvadel juhtudel sai nina vastu läbipaistmatut poriudust klaasi lömmi suruda, kuid uksest sisenemine oli välistatud.

Ka suured inimesed ei paistnud kasvuhoones viibimist nautivat. Kiirelt sisse, uks kinni, kiirelt välja, värisevas käes kolm-neli punetavat tomatit või paar kurki. "Mis seal sees veel on!?" küsimusele vastati tüüpiliselt, et sa ei taha teada. Parematel päevadel poetati vasturääkivat infot kotionude, kollide ja verise käe kohta.

Aastad möödusid, kasvuhooned kadusid, ja ühes sellega ka võimalus ise kotionudelt tomateid virutada. Tagantjärele eriti ei kahetse kah, igasugune söödava roheluse päästmisega seonduv töö oli mulle eriliselt vastukarva.

Töö kasvuhoones on raske. Seal on kaks korrust, redel ja mürgiprits, mida pead üsna ohtralt kasutama. Ülemisel korrusel tegutsevad aplad ussikesed, kes tahavad sinu lilled kinni pista ja alumisel korrusel sihikindlad ämblikud.

Sinu eesmärk on neid ussikesi ja ämblikuid tõrjuda ja mürgitada. Kusjuures, mida napimalt mürgitad, seda rohkem punkte saad. Ülakorruse ussid kaovad kohe vilkudes minema, kuid ämblikud on kõvemast puust. Kui sa neid just otse lille hammustamast ei taba, tõmbuvad nad lihtsalt veidi tagasi, kinkides sulle vaid ühe punkti.

Originaalset Nintendo Game & Watch Green House (1982) pole mul kunagi õnnestunud käes hoida, kuid õnneks on Green House ühtlasi ka Game & Watch Collection'i kolmas ja viimane mäng. Ja eelmisele kahele kogemusele tuginedes võib päris kindel olla, et taaskord annab see Nintendo DS'i port ülimalt tõetruu mänguelamuse.

Mõned peavad Green House paremaks kui Donkey Kong ja Oil Panic, mis on isegi mõistetav. Oil Panic'us oled sa sõltuv õlitilga kukkumise hetkest ning liigud vaid horisontaalsuunas. Donkey Kong'is avaneb sulle küll metsik tellingutander, kuid veerev tünnirodu ja ringikõlkuvad paneelid võivad su pikkadeks sekunditeks ohutusse hüppamistsooni kinni jätta.

Green House's seevastu oled sa aga omaenese aja ja ruumi peremees. Võid valida strateegia, mida just sina kasutada tahad. Riskid ja teed napikaid, kui meeldib või oled punktide kogumises konservatiivne ja ellimineerid ohu kohe, kui see lagedale ilmub. Ainuke, mida teadma pead, on, et kolmas näritud lill tähendab kaotust.

Green House ilmus ka Game & Watch Gallery 3 (1999) Game Boy kollektsioonis. Ja seekord on mäng väga hästi mängitav. Donkey Kong'is ebaõnnestunud liikumine on parandatud ning mürgipritsimees saab mööda kasvuhoonet ringi lasta just nii kiiresti kui soovib. Taaskord on kasutatud suure ja väikese ekraani trikki, kuid sinna pole ilmselt midagi parata. Õnneks toimetab B nupp ekraanide vahetuse meeldivalt kiirelt.

Loomulikult ei tasu Game Boy versioonilt oodata DS'i ekraanil simuleeritud varje või ülimat sarnasust originaalile, kuid Super Game Boy abiga saab raamina teleriekraanile manatud täissuuruses Game & Watch mängu korpuse, mis näeb väga äge välja.

Kogu Nintendo DS Game & Watch Collection (2006) võib kokku võtta kui ühe väga meeldiva soetuse. Esiteks on see piisavalt haruldane. Kui leiad selle väga heas korras alla 20 dollari eest, siis vähegi kollektsionäärivaimu omades tasub mäng ära osta. Teiseks on tegu suurepärase Game & Watch klassikute elustamisprojektiga, millest paremat ei oskaks oodata.

Mulle meeldivad nostalgia mõttes need vanad elektronmängud, kuid metsik patareinälg ja olematu kontroll mängu häälte ning kusepausi üle muudab need pigem cool'iks riiulikaunistuseks. Nintendo on siinkohal saanud hakkama millegi väga ägedaga, pakkudes ühe korraga nii metsikut autentsusefiilingut kui ka kaasaegset rõõmu mängimisest.