Donkey Kong'i tõus, langus ja tagasitulek ehk Game & Watch Collection - Osa 3

Oranž kahe ekraaniga Donkey Kong elektronmäng oli tase. Elektronmängude elektronmäng. Kõigi mängude isa. One mäng to rule them all ja nii edasi.

Ühesõnaga, Game & Watch Donkey Kong (1982) oli midagi sellist, mille eest olid paljud nõus kõik oma käesolevad ja tulevased mänguasjad loovutama. Need poolpehmed pleekinud-rohelised plastikrongid ja muu taoline kraam polnud nagunii midagi väärt. Lootus lähitulevikuks oli aga heal juhul kooruva niklikihiga mudelautole, mis isegi parima tahtmise juures Tšaika't ei meenutanud.

Donkey Kong'i eristas teistest 80ndate keskel tuntud mängudest meeletu action. Tol ajal oli Jumpman'iga ringi-chillimise feeling vägev. Super Mario Bros.'i polnud keegi veel näinud ning elamus oli võrreldamatu. Teine reaalsus, fantastika või midagi muud taolist.



Noh, G&W DK on mul siiani saamata ja eks see kohati pisut piinlik lugu ole. Donkeykongless donkikongiaustaja. Vahepeal tundus, et tühja kohta minu hinges tahetakse kõrgemalt tasandilt ikkagi täita, kuid välja kukkus see küll täiesti vastupidi. Nimelt sain ma ühel kenal pärastlõunal Game & Watch Gallery 2 (1998) omanikuks.

Nimetatud musta värvi classic Game Boy compatible Game Boy Color'i mäng on üks paljudest, mis töötab nii GB kui ka GBC konsoolides. Äärmiselt osav trikk Nintendo'lt, kuidas panna inimesi nii muuseas mustvalgelt platvormilt värvilisele üle kolima. Fantastiline idee, mis vist tänapäeval kuidagi võimalik poleks..., et PlayStation 2 omanik mängib PlayStation 3 mängu... eiei. See oli too aeg omade ägeduste ja varjukülgedega. Arvestada tuleb, et sellise mõnusa arenguga kaasnes metsik shovelware levik. Värvide tulekuga Game Boy'le algas Mary-Kate and Ashley Olsen'i mängude esimene laine.

Game & Watch Gallery 2

Game Boy Color on erinevalt klassikalisest väga raske teema. Seal on kõvasti head kraami, kuid selle leidmiseks peab tihkest saastast läbi ujuma. Kuna see saast on tüütult veniv ja ebameeldivalt värviline, ei taha ma sinna kuigi tihti aardejahile sukelduda.

Game & Watch Gallery 2 on aga silmatorkav pärl ning selle püüdmine pole väga keeruline. Ja pole vähetähtis, et just see galerii sisaldab vana head Donkey Kong'i. Kuulsat koopiat elektronmängust, mida kõik maailma tatid endale nii väga ihaldasid.

Pettumus saabus peagi. See konkreetne Donkey Kong nägi küll väga sarnane välja ja puha. Väike probleem, mis tulenes kahe ekraani ühele surumisest tekkinud moonutusest ei häirinud üldse eriti, sest ülemise ja alumise ekraani proportsioone sai ümber lülitada, kuid... Suur mure saabus hoopis mängu enesega.

Kuidas on võimalik, et selline, kunagi nii mõnusalt mängitav mäng suudetakse 16 aastat hiljem moodsa elektroonika peal ära rikkuda? Damn cheating! Vana Donkey Kong oli aus. Teda ei huvitanud, kui kiirelt sa parasjagu mööda tellinguid üles joosta kavatsed. Tema huvi oli vaid sulle tünnidega pähe virutada, sinu tsikki vangis hoida ning halva õnne korral mõned kümned korrad lõugapidi vastu metall-latti lennata.

Uus, Game Boy Gallery 2 versioon aga petab mängijat nii, et vähe pole. Viivitused korduvate nupuvajutuste vahel muudavad igasuguse mängunaudingu olematuks. Mida iganes nad mõtlesid või ei mõelnud. Minul tekkis igatahes kuri kahtlus, et minu enda mäluga on midagi viltu. Õnneks, aastad hiljem saabus tõehetk, otse Jaapanist Game & Watch Collection'i näol.

Nintendo DS'ile on välja lastud väga äge Game & Watch kogumik, mida on võimatu kuskilt poest osta, sest just see mäng on mõeldud väljavalitutele. Ja just see kogumik sisaldab Donkey Kong'i elektronmängu koopiat. See on jälle see sama vana hea supercool ja üliarmastatud Donkey Kong. Kõik on sama, värvid, helid, äratuskell!

Eriliselt ägedalt on ära kasutatud DS'i ekraanide värvivarjundite muutust nurga alt vaadates, millega paljastatakse seesama nostalgiline LCD-ekraani sprite'de varjundimäng, mis elektronmängudele nii omane oli. Meeletu läbimõeldus.

Jumpman on taas kiire ja osav, liigub edasi ja tagasi just sellise tempoga, nagu parasjagu vaja. Nüüd on selge, pole kahtlustki, et Casino Royale free running scene pärineb just sellest vanast Donkey Kong'ist, mitte Game Boy remake'st. GB Gallery 2 tegijate poolest oleks võinud kogu see action olemata olla, neetud stop motion mehed.

Kiire pilk sahtlisse - Game & Watch Gallery (1997)

Game & Watch Gallery (1997) on vägev üritus tuua tagasi vana hea taskumäng ning väikese boonusena lisada sinna moodne gameplay.

Üldiselt on asi kenasti välja kukkunud. Presentatsioonilevel on kõrge, kohe alguses tervitab mängijat Super Mario, kes mõningase ootamise peale oma ägeda Game Boy'ga kekutama hakkab.

Game & Watch Gallery (1997)

4 vana head mängu: Manhole, Fire, Octopus ja muidugi Oil Panic. Kindel on, et ostja omal ajal eriti pettuma ei pidanud. Puudu on küll kell (& Watch, mehed!), kuid muretsemiseks pole põhjust. Juba avamenüüs tervitatakse selliste ägedate saundidega, mis tüüpilise G&W äratuskella prööksude puudumise igati korvab.

Manhole

Mängud on okei. Kes teab Manhole, see teab, et millegipärast on just sinu mure süüdimatuid jalutajaid kanalisatsiooni kukkumisest säästa. See on pisut nüri, aga G&W gameplay peabki nüri olema.

Manhole uusversioon on pisut põnevam. Süüdimatult ringi töllerdavad tegelased on nüüd Toad ja DK Junior ning sina kui Yoshi ulatad neile appi oma käpad ja keele. Yoshi'l on vapustav keel, mida kõike ta sellega ära ei tee. Kaevukaante püüdmine on talle käkitegu.

Uuendatud Manhole on mõnusalt pingelisem. Ringitatsavaid tegelasi tuleb tihedamalt ning luugid peavad enne alla-kukkumist vähemalt ühe töllerdise vastu. Väga mõnus variant, siinkohal puhas võit. Nostalgiast midagi maha ei võeta. Juurde tuleb meeletult.

Fire

Fire on tüüpiline "püüa kolm korda põrkav asi kolmel korral edasi põrgatada" mäng. Maja põleb, kasutada on vaid üks kanderaam või mis iganes asi see on, ning kõik must-miljon hädalist tuleb kuidagi kiirabiautosse saada.

Uus Fire on üsna sama juhtum. Printses Toadstool'i loss on tules, ja kõik need Toad'id ja DK Junior'id pallitavad sealt aknast nüüd alla. Oh häda.

Vahel visatakse aknast ka Yoshi mune, millest saab kätte tähe, mis põrkamisel rohkem punkte annab. Kasulik õppetund lastele: "Tulekahju korral ära unusta päästa oma varandust!" Kõik see kraam läheb kõigi Toadide ja loomadega otse imekaunite kardinatega tõlda.

Octopus

Octopus peaks Eestimaal väga tuntud mäng olema. Lugu on lihtne. Kolm tuukrit, üks kirst ja üks kuri kaheksajalg. Selline mõnus kannatamatute ja ahnurite lõksumäng. Tahad kiirelt edasi-tagasi sibada? Lase käia, aga vaata, et kolm korda järjest samasse kombitsasse ei torma, muidu saab mäng kohe läbi. Tahad ahnitseda? Ahnitse. Ahned vennad pikalt ei kesta, sest Octopus muutub aina närvilisemaks, kuid liiga raske aardekott tõmbab tuukri hoo korralikult maha. Fantastiline mäng, originaal Game & Watch Octopus oli cool ja selle Game Boy vend on samuti täiesti mängitav.

Octopus'e remake on aga fantastiline. Midagi uut pole nagu lisatud, kuid mäng on eriliselt sujuv ja näeb hoolimata uuendustest ikkagi vana hea Octopus välja. Okei, sa oled küll Mario, aga Mario olla ongi cool, eriti aardeid jahtiv Mario. Ja selles mängus piisab sul vaid korra mere alt nänni tuua, kui juba saadki printsessilt midagi õhusuudluse taolist vastu. Igatahes ootab ta sind kannatlikult paadis, ei kiirusta tagant ja on tagasi jõudes alati olemas. A noh, paati saad sa ainult siis, kui sul aardekirstust midagi üle anda on.

Oil Panic

Oil Panic. Jah, Oil Panic on fantastiline, kui sul on selle dual screen originaal, isegi, kui sellel puudub graveeringutega alumiiniumist iluplaat ja selle Game & Watch Gallery versioon imeb, sest see pole see, sest Game Boy ekraan pole loodud kahe ekraani asendamiseks ja puha.

Oil Panic originaal on tõesti mäng, mille pärast Game & Watch Gallery ostnud ära friikida võisid, kuid ülejäänu on sellel kogumikul väga äge. Ka Oil Panic'u veider moodne versioon.

Modern Oil Panic'u lugu on müstiline, kuigi, ega algse omagi väga loogiline polnud. Nii. Aias on kindlus. Kindluse kõrval magavad Luigi (ma eeldan) ja Donkey Kong Junior. Taas on tulekahju, süüdi on kuri Bowser, kes katusel mõnuga õli juurde valab. Mario'l jääb üle vaid tilkuv õli kinni püüda ja Yoshile suhu valada. Yoshi'l on fantastiline keel, kui väga veab, võib ta ka möödatilkuva õli kinni püüda. Kui ei vea, saab üks unimütsidest õliseks ja läheb mõneks ajaks vihast segaseks.

Game & Watch Gallery on äge. See salvestab skoori ja kindlasti unlockib boonused, kui mängus piisavalt edukas oled. Kuid kõigest kõige ägedam on kogu asja juures soundtrack. Moodsate G&W mängude lood lihtsalt rokivad, muidugi ainult juhul, kui oled selline mees, keda selline muusika pöördesse ajab. Mind ajab. Ma võiks Game Select loop'i ja Octopus'e taustamuusika taustal pool õhtut viskit juua.

Kiire pilk sahtlisse - Wario Blast: Featuring Bomberman! (1994)

Wario Blast: Featuring Bomberman! (1994) on tüüpiline Bomberman, millele on müügiedu suurendamiseks lisatud tol ajal juba 2 aastat figureerinud fantastiline tegelane Wario. Bomberman on väga äge, veidi võrreldav PacMan'iga, kuid mitte nii klaustrofoobiline. Selline strateegia, õnne ja live action'i segu. Mängimise teevad omakorda ägedaks lahinguväljalt paljastuvad lisad pommide tulejõu ning laotamiskiiruse suurendamiseks.

Mängu lugu on Wario'le omane. Wario, kes on pidevas varanduse ja vallutuste näljas, leidis eridimensionaalse portaali, mis viib maale, millel elutseb Bomberman. Wario, kes leiab, et Madbomber'id võiksid olla tema kollektsioonis meeldivaks lisaks, astub läbi värava ning avastab et Madbomberid pole just päris nii flunkid, nagu ta eeldas. Läheb madinaks.

Mängul on 8 maailma ja väga ägeda lisana on sellel Super Game Boy tugi kuni neljale mängijale. Amazing!



Kahtlemata on Bomberman fantastiline mäng. Ja Wario molli lisamine ei tee siin kohal üldse halba.

See £18.99 kleebis seal muidugi häirib nii, et vähe pole. Usun, et kunagi, kui mul mitte midagi teha pole ning kätest on kadunud värin, saan ma selle mingi alkoholi abiga maha leotatud. Seniks parem ei puutu seda. Ainus tore asi on, et see konkreetne Lowest Price minu puhul ei kehti. See konkreetne karp inlay ja mänguga maksis kuskil 4 naela ringis. Booklet on aga USA versiooni oma, mis oli mul varem olemas. Jube, kui palju vana papp tänapäeval maksab, aga mis teha, elu on selline. Boxed Game Boy classic game pole just igapäevane nähtus.

Oil Panic ja erinevad versioonid ehk Game & Watch Collection - Osa 2

Veidi purustatud olekus Oil Panic (1982) leidis oma koha minu mängusõbralikus kodus juba mõnda aega tagasi. Selle alumiiniumist katteplaadita pealdis paljastab koleda liimipleki ja mäng ise haiseb imalalt vana elektroonika järgi ning tundub, et kunagi on keegi mängu kella väga väriseva naaskliga õigeks seadnud. Siiski, hoolimata iluvigadest töötab mäng suurepäraselt ja selle tänane patareide tarbimise võimekus paneb imestama, kuskohast omal ajal kõik need LR44'd välja võeti.

Mäng on fantastiline. Sina oled väga täbaras olukorras, tõenäoliselt bensiinijaama juhataja, kelle käest läinud kontroll õlitoru üle, mis jookseb üle sinu tankla kohal paikneva köögi pliidi. Nagu paanilistes olukordades ikka, tilgub õli koguni kolmest kohast täpselt tulel olevate pannide peale ning sinul ei jää muud üle, kui oma kolm tilka mahutava ämbriga see igavesti lekkiv õli kinni püüda.

Alumise korruse terrassil töllerdab ringi sinu suurema vaadiga kaaslane, kellele saab siis ühelt või teiselt poolt oma ämbrit tühjendada. Kui juhtud valel hetkel valama, kallad üle tanklas seisva härra või tütarlapse, kes koledal kombel vihaseks saavad, kuid peagi rahunenult paigale jäävad.

Mängu omapära on, et kui tavaliselt on mängijal kolm elu, siis siin on neid võimalik hea kombineerimise peale viieni venitada. Täitsa vabalt võib pärast kaks korda õli tulle kukutamist veel kaks korda all passijad üle valada ja midagi hullu ei juhtu.

Originaalse Oil Panic'u kolmekihiline ekraan on armsalt ajatu. Eikunagi tuhmuvalt tuhmid värvid ja mustad LCD mehikesed mõjuvad nii nagu peavad, ka 28 aastat hiljem. 7 aastat palehigis orjapõlve, mida ma selle mängu saamise eest endist omanikku teenima pean, on vaid väike veerand saadu eest.

Ökonomistidele, kes hindasid portatiivsust või oma vana Game & Watch'i ammu maha olid müünud, lasti Oil Panic välja Game Boy Game & Watch Gallery (1997) kogumikul. Üllatav on, et kuidagi on suudetud kaks ekraani ühele sama suurele mahutada ja kõik on veel üsna mängitav. Kadunud on küll mõnus nostalgiapuudutus, kuid mäng ise on täies mahus olemas, nii palju, kui sinna ekraanile neid neljas toonis piksleid parasjagu mahub.

Hiljuti saabus mulle Jaapanist Game & Watch Collection (2006). See on Nintendo DS mäng, mida peale eBay kuskilt osta ei saa, sest vaid Club Nintendo on koht, mis müüb seda õigel ajal õiges kohas elavate õige arvu tähekeste omanikele.

Game & Watch Collection on väga lahe kogumik, mis sisaldab just nimelt seda sama vana head Oil Panic'ut. Täpselt selliselt, nagu paljud seda mäletavad ja mina võrrelda saan. Nintendo DS'i ekraanid on küll veidi suuremad ja laiemad kui originaalsel mängul, aga selle võrra mahub sinna tükike vana korpust.

See, kuidas Game & Watch Collection'i peal on suudetud originaalset mängu järgi teha, paneb lausa ahhetama. OK, seda kolmekihilise tuhmi kile efekti pole nad suutnud korrata, kuid LCD matriitsil olevad kujutiste varjud on väga ägedad. Neid näeb eri nurkade alt erineva tugevusega ja üleüldse annab kogu see DS'i versioon originaali mõõdu välja rohkem kui kunagi arvata oleks osanud.

Uued tuuled minevikus, Club Nintendo ja tähekeste kogumine ehk Game & Watch Collection - Osa 1

"Näita, mis sul taskus on, mees!" Nõnda kõlas tüüpiline küsimus võõrale näole 80ndate lõpuveerandi väikelinnas Antsla, mida pealinna lapsed korra kolme sajandi jooksul külastasid. Juba kuid oli levinud kõlakas, et kusagil seal, kuhu vähesed satuvad ning kust harva naasetakse, on olemas kahe ekraaniga elektronmängud.

Kuskohast täpselt need kuuldused alguse said, keegi ei teadnud. Kelle iganes ema oli käinud Budapestis või isa Varssavis ja koos donaldi ja turbonätsuga need uudised kaasa toonud, jäigi saladuseks. Kuulujutud aga vohasid ning nälg veidra aparaadi vastu aina kasvas.

Need, kes seni olid nautinud oma parimat trumpi suvalises sõpruses, pidid nüüd kahvatuma. Üks ekraan ei lugenud enam midagi. See oli nüüdsest igav fun, sest kusagil oli olemas midagi topelt ägedamat. Vahepeal põlu all olnud suitsupakkujad võeti taas kampa ja mõneks ajaks lõpetati neile peksa tegemine, sest mingil müstilisel kombel teadsid just nemad kõige rohkem jutustada vapustavast kahe ekraaniga Game & Watch elektronmängust.

Topelt ekraan! D-pad! Igas suunas liikumine! Muutuv mängurežiim! Hüppa nagu päris elus! Need olid ühed paljudest maagiliselt mõjuvatest märksõnadest, mis pikalt pikalt kõigi väikeste poiste päevastes unenägudes ringi kajasid. Igaüks tahtis endale kahe ekraaniga Nintendo elektronmängu! Viimne kui mees unistas sellest.

Ja siin see on! Lõpuks kohal! Otse Jaapanist! Game & Watch fucking Collection for Nintendo DS. Mäng, mida ei saa osta ühestki päris maailma poest. Mäng, mille saamiseks pead sa elama UK's või selle sõpruskonnas, Austraalias või USA's. No ja loomulikult Jaapanis. Kuid ka sellest ei piisa, sest ainult Club Nintendo sekti liikmed, kelleks minagi pahaaimamatult sattunud olen, saavad selle õnne osaks. Ka see pole veel kõik, sest osta sa seda mängu ikkagi ei saa.

Nagu Nintendo maailmas tavaks, käib kogu CN arveldus tähtekeste alusel. Tähti 5000 on, palun? Ei ole? GFY! Ja otse loomulikult ei ole ühelgi eestlasest CN liikmel 5000 tähte. Ei saagi olla, sest neid saab üksikute Nintendo mängude karpides leiduvate PIN koodide eest!

Ostsid Zelda mängu USA'st ja tahad Nintendo Europe's oma PIN'i registreerida? GFY! Ostsid mängu, mis polegi Zelda? GFY! Ostsid Zelda Rootsist? GFY!

Iga teadlik CN liige ostab oma mängud alati UK'st. Loodab, et ekspordiks mõeldud 1st party mängud ikka sisaldavad PIN'i ja registreerib oma ausalt teenitud 200 tähte ning jääb ootama ülejäänut 24 koode sisaldavat mängu, mida tõenäoliselt olemaski pole.

Seetõttu ostsingi oma Game & fucking Watch Collection'i otse Jaapanist. See on not so rare collectible, näeb cool välja ja on ühtlasi not so expensive!