Umbes pärast 1995. aastat või umbes nii hakkas Game Boy liin pisut alla käima. Mustvalge teema oli turul võidutsenud juba kuus pikka aastat. Välja oli tulnud meeletult palju häid ja halbu mänge ja ühesõnaga, asi kiskus pisut igavaks. Ja just siis, kõige sobivamal hetkel saabusid Jaapani mängumaailma raputama Pokemonid.
Pokémon Red (1998) ilmus USA fännidele alles kaks aastat pärast Jaapani versiooni. Selleks ajaks oli Game Boy turul võidutsenud juba 9 aastat. Vahepeal olid välja tulnud algse konsooli värviline Play it Loud seeria, väga pisike ja äge Game Boy Pocket, taustavalgusega Game Boy Light ja kohekohe oli ilmumas suurepärane, kuid taaskord ilma taustavalguseta Game Boy Color.
Pokemonide saabumine lõi aga müüginumbrid miljonitesse, viis mängud enimmüüdud RPG'na rekordiraamatusse ja lõi Game Boy taaskord täies hiilguses särama.
Mäng oli tõesti fantastiline. Vahelduseks Breath of Fire ja Final Fantasy seeriatele meeldivalt lapsik ja kerge. Suvalises kohas sai salvestada ning keegi kunagi surma ei saanud. Kaklusest väsinud Pokemonid lihtsalt nõrkesid ja vajasid Pokecenteris natuke tervendamist.
Mängu story oli lihtne, kuid mõnus ja uute pokemonide kogumine ning treenimine tekitas kerge sõltuvuse. Noh, umbes sellise, et polnud probleemi igast päevast mõned paar kolm või isegi neli tundi Pokemonidele ohverdada. Ja kui mõne oma lemmikpokemoni jälle liiga kiirelt üles treenisin, siis läks tüüp üle käte ning keeldus kuuletumast seni, kuni jälle mängus edasi liikusin ja järjekordse Gym leader'i ära võitsin. Puhas kasvatamise ja hoolitsemise rõõm.
Kuna mul ümberkaudu ühtki sõpra ega tuttavat polnud, kellega leitud pokemone vahetada, siis jäi mäng pooleli sealt, kus lugu unustusehõlma vajunud olematu puändiga lõpes.
 |
| Pokemon Blue (1998) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar