Classic Game Boy game collection. Part 1 & 2 - quite randomly ordered

Siin on minu massiivne Nintendo classic Game Boy kollektsioon. Vabandan juba ette täiesti korrastamata ja sorteerimata järjekorra üle. Paraku läks nii.

Mul oli aega vaid tunni jagu, et kogu see mäsu videosse saada ning enamuse ajast kulutasin ma koos kaasaga mänguümbriste avamisele. Videos on näha küll vaid laud, kuid tegelikult ümbritses seda tohutu mass lahtiseid läbipaistvaid karpe. Kahjuks ei taibanud ma seda pildistada.

Hetkel on mul 405 erinevat halli DMG koodiga Game Boy  mängu, mõned mustad DMG'd ja mõned Color versioonid, nagu video teisest osastki näha. Kuna mind huvitab vaid "hall" ajastu, siis olen ma keskendunud vaid sellele ning oman vaid üksikuid Color'i pärleid... ja Tiger Woods'i :)

Video must materjal sai üles võetud juba novembris 2009. Paraku ei suutnud ma viimase hetkeni ära otsustada, mida kogu selle materjaliga peale hakata, sest tegelikult pole ma võtte kvaliteediga eriti rahul. Hämar lambivalgus, peegeldused ning kiirustamisest tulenev udusus ei lisa sellele juhuslikult järjestatud mängulasule just erilist võlu. Samas ma tean, et internetis on inimesi, kes on valmis taolise materjali üksipulgi läbi uurima. Video on valmistatud just neile.

Inimestel on tavaks küsida, kas olen kõik need mängud ka läbi mänginud. Konkreetsemad küsivad, mitut neist üldse mänginud olen. Noh, loomulikult pole ma neid kõiki läbi mänginud. Tegelikult olen neist lõpetanud vaid murdosa ning enamusele mängudest olen suutnud pühendada alla tunni. Põhjus on lihtne ja võib-olla ehk mõnelegi arusaamatu, aga suur osa mängudest on minu kogus just ainult kogumise eesmärgil.

Vanade Game Boy mängude hulgas on üsna palju saasta, mis on ühel või teisel viisil mängimiseks ebameeldiv. Kohati on see ägedalt saast, kohati tüütult. Huvitav on, et mulle lihtsalt meeldib klassikaline Game Boy ajastu (1989 - 1998), seda täiesti tingimusteta. Ka siin on lihtne põhjus. Nimelt Game Boy omanäoline graafika ja helisüntesaator. Ükskõik, kui halva mänguga tegu pole, jääb laimiroheline või mustvalge neljatooniline graafika ning mahe elektrosound endiselt huvitavaks. Huvitav on ka see, kuidas erinevad mängud on suudetud väga lihtsal viisil väga heaks või väga halvaks teha. Kõik see on osa videomängude ajaloost, mis mulle meeletult rõõmu valmistab ;)

Ma olen valmis aktsepteerima kõike selle konkreetse Game Boy ajajärgu pakutavat ja siin on mul pigem positiivseid kogemusi. Päris tihti leiab tõelise pärli täiesti ootamatust kohast, mängude näol, millele internetiavarusest vihjet ei naljalt ei leia. Fantastika!

Kiire pilk sahtlisse - Pokémon Red ja Pokémon Blue (1998)

Umbes pärast 1995. aastat või umbes nii hakkas Game Boy liin pisut alla käima. Mustvalge teema oli turul võidutsenud juba kuus pikka aastat. Välja oli tulnud meeletult palju häid ja halbu mänge ja ühesõnaga, asi kiskus pisut igavaks. Ja just siis, kõige sobivamal hetkel saabusid Jaapani mängumaailma raputama Pokemonid.

Pokémon Red (1998) ilmus USA fännidele alles kaks aastat pärast Jaapani versiooni. Selleks ajaks oli Game Boy turul võidutsenud juba 9 aastat. Vahepeal olid välja tulnud algse konsooli värviline Play it Loud seeria, väga pisike ja äge Game Boy Pocket, taustavalgusega Game Boy Light ja kohekohe oli ilmumas suurepärane, kuid taaskord ilma taustavalguseta Game Boy Color.

Pokemonide saabumine lõi aga müüginumbrid miljonitesse, viis mängud enimmüüdud RPG'na rekordiraamatusse ja lõi Game Boy taaskord täies hiilguses särama.

Mäng oli tõesti fantastiline. Vahelduseks Breath of Fire ja Final Fantasy seeriatele meeldivalt lapsik ja kerge. Suvalises kohas sai salvestada ning keegi kunagi surma ei saanud. Kaklusest väsinud Pokemonid lihtsalt nõrkesid ja vajasid Pokecenteris natuke tervendamist.

Mängu story oli lihtne, kuid mõnus ja uute pokemonide kogumine ning treenimine tekitas kerge sõltuvuse. Noh, umbes sellise, et polnud probleemi igast päevast mõned paar kolm või isegi neli tundi Pokemonidele ohverdada. Ja kui mõne oma lemmikpokemoni jälle liiga kiirelt üles treenisin, siis läks tüüp üle käte ning keeldus kuuletumast seni, kuni jälle mängus edasi liikusin ja järjekordse Gym leader'i ära võitsin. Puhas kasvatamise ja hoolitsemise rõõm.

Kuna mul ümberkaudu ühtki sõpra ega tuttavat polnud, kellega leitud pokemone vahetada, siis jäi mäng pooleli sealt, kus lugu unustusehõlma vajunud olematu puändiga lõpes.

Pokemon Blue (1998)

Pokémon Blue (1998) avaldati punase versiooniga samal ajal. Sinist ma ise küll kerge overdoze tõttu mängida pole suutnud, kuid põhiosas pidi mäng ja lugu samad olema. Punase ja sinise kooseksisteerimise sügavam mõte oli pokemonide vahetamine. Selleks, et kummagis mängus kõik 150 pokemoni Pokedexi koguda, tuli osad neist lihtsalt teisest mängust üle võtta. Ja Mew saamine pidi üldse omaette ooper olema.

Kiire pilk sahtlisse - Arcade Classic 3 - Galaga/Galaxian (1995)

Arcade Classic 3 - Galaga/Galaxian (1995) on kolmas osa arkaadiklassika seeriast, mis paneb ühte karpi kokku kaks tuntud mängu, Galaga ja Galaxian'i. Mõlemad on laitmatud shooterid, mis säilitavad oma võlu igavesti ning on väärt lõpmata arvu re-release. Täpselt nii arvati aastal 1995 ja nõnda võib julgelt väita ka tänasel päeval.

Galaga & Galaxian (1995)

Mängud erinevad üksteisest õige pisut. Galaxian on vanem (1979), Galaga pisut uuem (1981). Olles oma eelkäijale, Space Invaders, väga sarnased, eriti Galaxian, on need siiski täiesti erinevad mängud. Taevast ründavate tulnukate teema on üldiselt sama. Rivistatud on nad kah sarnasel viisil, võrdse külg- ja pikivahega. Küll aga on kurjade marslaste liikumises rohkem segadust, kurikavalat tulnukastrateegiat ning veelgi enam närvilisust, mis lõppkokkuvõtteks teebki mängud mõnusamaks.

Galaxian'i ei oska ma teiste portidega võrrelda, kuid Galaga tundub NES'i versiooni kõrval, mis mulle väga meeldib, tunduvalt parem. See on kiirema iseloomuga ja raskem. Tulnukad on pandud intensiivsemalt ründama ning palju ohtramalt tulistama, samas saab mängija ikka vaid kahe lasu kaupa vastu kõmmutada. Selline tavaliselt ebameeldiv trikk mängu raskusastme tõstmiseks sobib siia aga suurepäraselt, sest laeva juhitavus vastab täielikult esitatud väljakutsele.

Tegu on taaskord väga õnnestunud Game Boy mänguga, mis suudab vana ja head kõige paremas valguses näidata.

Kiire pilk sahtlisse - The Adventures of Rocky and Bullwinkle and Friends (1992)

Rocky and Bullwinkle and Friends, The Adventures of (1992)

On inimesi, kes peavad Bubsy 2 Game Boy versiooni kohutavaks, aeglaseks ja koleda graafikaga halvaks SNES'i pordiks. Kuid samas nad ei tea, et on olemas tapvalt aeglane ja mõnusa graafikaga The Adventures of Rocky and Bullwinkle and Friends, millest on loodud tunduvalt parem SNES'i versioon.

Sellel 60'ndate cartoonisarja järgi tehtud mängul on muidu väga äge intro, üks silmapaistvamaid Game Boy peal. Aga kurb lugu on, et mängu ennast ei saa kuidagi normaalseks pidada. Rocky and Bullwinkle on väga osavalt ära rikutud. Ükskõik, kuidas ka ei üritaks, see on lihtsalt piinav. Isegi gameplay videote vaatamine on veidi väsitav.

Peamine probleem on, et kogu sinu energia kulub uimaste ja ebastabiilsete hüpete peale. Hüppetabavust on küll pisut parandatud sellega, et sulle andestatakse paar-kolm-viis pikslit puudujäävas kõrguses, kuid kogu ülejäänud osas teeb mäng kuhjaga tagasi.

Tahad kaitsta ennast koera eest? Ei saa, sest su sarved on liiga kõrgel ja sa liiga paindud vähe. Tahad põgeneda koera eest? Ei saa, sest sa hüppad liiga aeglaselt. Tahad põigelda koera eest? Kah ei saa, sest sa langed liiga aeglaselt. Võib-olla oli see vastupidi, ma täpselt ei mäleta. Igatahes vaevab mängijat lisaks tavapärasele aeglusele veel kobaduse aeglus. Kui sa piisavalt hoolikalt ei hüppa, siis hõljud lihtsalt veidi aega totralt õhus, mis on piisav, et seesama koer sind uue ringiga hammustama saaks tulla.

Kogu mäng on nagu üks suur Kuu peal käik, mis on pisut irooniline, sest mängu üks raskemaid tasemeid toimubki Kuul.