Virtual Boy taaskülastus - Mario's Tennis

Kunagi miljon aastat tagasi 2008 otsustasin endale soetada Virtual Boy. Legendaarse badass stereoskoopilise 3D konsooli, mille väljastamist põeb Nintendo tänase päevani. Mõneti on selleks ka põhjust, kuid 15 aastat hiljem enam kindlasti mitte. Arvestades, et see väga õrn ja keeruline peenmehaaniline elektroonikaseade töötab vaiksel huminal tänase päevani, võiks Virtual Boy üle pigem uhkust tunda.

Õnneks muretseb Nintendo piisavalt vähe, et seda teemat täiesti maha vaikida. Virtual Boy ilmub üllatuskülalisena üksikutes mängudes ja filmideski. Paraku on läbikukkumisvalu siiski piisavalt palju, et see õnnetu konsool selle aasta E3 pressikonverentsil uue 3DS’i sissejuhatavast demost täielikult välja jätta. Kuigi lava ise oli kergelt Virtual Boy värvides, või mulle ehk ainult tundus nii.

Väga tahaks loota, et kunagi ühel päeval leiab suur N endas piisavalt rammu Virtual Boy mängud 3DS’i või mõne teise tulevase stereopilti näitava konsooli peal välja lasta. See oleks metsik, sest Virtual Boy mängude hulgas on, mida mängida.

Mario’s Tennis on tõenäoliselt olemas ka neil Virtual Boy omanikel, kes konsooli ammu pööningule unustanud. See Virtual Boy launch’i-mäng on mõneti võrreldav Game Boy Tetris’e või Wii Sports’iga. Mario’s Tennis on suurepärane Virtual Boy tech demo. Lihtne, ilus ja kaasahaarav.

Loomulikult ei paku Mario’s Tennis murdosagi suurepärase Tetris’e sõltuvuskütkest ning ei suuda võistelda Wii Sports’i tennise “OMFG! See on nagu päris!” efektiga, kuid omas ajas on see täiesti fantastiline mäng.

Mario’s Tennis’e avamuusika on koheselt paeluv. Ikkagi stereo ja seda ilma kõrvaklappideta. Targalt paigaldatud kõlarid võtavad vajaduse kõrvaklappide järele. Seda siiski vaid juhul, kui elad koos inimesega, kes on iga kell valmis mõnd metalset 8-bitist chiptune nautima, mis on haruldane nähe tänapäeva Eestis.

Intro’s näkku lendav pall on vägev. Puhas 3D. Ja mitte selline igav hulknurkade 3D, vaid metsik 2D stereoskoopialaks vastu nägu. Kirjeldamatult äge efekt, mida loodetavasti saab meelekindel nintendosõber nautida juba kevadel. Just nimelt loodetavasti, sest ma veidi kahtlen, et üks värviline 3DS ekraan suudab täielikult asenda kaht paari tolli sügavusel ergavat mustjaspunast kujutist.

See mustjaspunane kujutis oli küllaltki unikaalne ja ajastutruu. Kuigi ehk tollaste ootuste jaoks aegunud, kuid portatiivse mängukonsooli jaoks täiesti piisav saavutus. 80ndate keskpaik ja 90ndate algus oli laseranimatsiooni aeg. Pimedas ruumis joonistati valge või värvilise laseriga seinale lummavaid animatsiooniklippe ning näidati hiljem MTV’s. Midagi sellist veel ruumiliselt ja interaktiivselt kogeda, oli aga täielik elamus. Ja on tegelikult siiani.



Stereoskoopia on vist üks taasavastatumaid tehnoloogiaid meelelahutuses. Läbi aastakümnete tulevad üha uuesti leiutatud mängu- ja pildividinad, et mõne aja pärast jälle kõrvale jääda.

Stereoskoopiline efekt on siiski vaieldamatult cool ning seda ei maksa alahinnata. Üle 170 aasta vana, kuid endiselt mõjus ning niidab kogenematu vaataja üllatusmomendiga koheselt jalust. Täpselt sama töötab ka omal ajal läbikukkunud Virtual Boy puhul, millele ei saanud saatuslikuks mitte niivõrd konsooli tehnoloogiline tase, vaid pigem kasutatavus ja hind.

Tennispall In your face on äge ja täpselt sama ägedad on tollal Mario Kart mängudest tuntud Mario, Printsess Peach, Donkey Kong, Yoshi ja teised. See on 2D, mis liigub ruumis sinu poole! Üks kena tennisemäng on suudetud väikeste detailidega väga mõnusaks muuta. Südametest koosnev tennisevõrk, iga mängija personaalne väljak ning punkte lugev Lakitu. Mida veel tahta.

Midagi siiski on. Pisut nukker, et tõelist party-mängu nagu tennis, saab nautida vaid üksi, sest Virtual Boy link-kaabel mõtteks vaid jäigi. Samas poleks see ühes keskmises maailmaperes teist konsooli ostmata nagunii mõeldav.

Mario’s Tennis on piisavalt lihtne, et seda nautida ning samas piisavalt väljakutsuv, et mitte lasta sul suvalise proovimise peale tervet turniiri võita. Teadjad räägivad, et pärast Normal mode läbimist antakse parool Hard mode jaoks. Need on need mehed, kes suudavad Virtual Boy stereoskoopilises lummuses üle poole tunni vastu pidada.

Museo Games ehk metsik retrolaks Pariisis

Mõned nädalad tagasi sattusin Pariisi metroos fantastilise reklaamplakati peale. See iseenesest tagasihoidlik pilt roheliste kirjadega ja kribu-krabuga mustal taustal võib nii mõnelegi suvalise pildina näida, kuid kes korra näinud, tunneb iga kell ära seksika Vectrex'i kuvandi. Nii ka mina. Igaks juhuks jätsin meelde aadressi 60 rue Réaumur, seosega 60ne reumar või midagi taolist. Koha enda leidmisele ma aga eriti ei panustanud. Järjekorras ootasid Versallies ja muu taoline kraam.

Üllatus üllatus, päeval, kui oli minu kord visite de la ville korraldada ning Pompidou keskus üles otsida, sattus mu sõrm turismikaardil nimele, mille kiire neuronmaatriksite võrdlus Museo Games’i asukohatänavaks tunnistas.

Loomulikult oma ignorantsuses ei märganud ma plakatil, et Museo Games’i majutab kuulus Musée des Arts et Métiers, mis asub ühes vanas kirikus, mis omakorda võngutab kuulsat Focault pendlit (nüüd koopiat), metsikult prantsuse matemaatikute-füüsikute katsemudeleid, mis alles tagantjärgi panevad mõistma, kuskohast see kõik kooliprogrammi tuli, roboteid, Cray II superarvuti, esimese teleülekandejaama, Alcatel'i katse-Marsi-kulguri LAAMA, ja nii metsikult jõuajamite-raadio-optika-salaluure-ehitusmakette-vidinaid, et põhikoolipõnnina oleksin seal tõenäoliselt vaimustusest ogaraks läinud.

Kogu väljapanek oli vapustav ka kaasaegse kaine täiskasvanuna ning kui miski liiga ahhetama võttis, oli mul realistist kaasa alati käepärast, kes Musée des Arts et Métiers’i hellitavalt väntvõllimuuseumiks ristis.

Hoolimata totrast nimest Kunsti ja Käsitöö Muuseum on see tõesti suursugune ajaloomuuseum, mis laiutab 6000 ruutmeetril. Erinevalt kammkeraamikast ja kangastelgedest (neid oli kah, tööstuslikke) leidus seal tuhandeid tähelepanuväärseid objekte: mõõteriistu, kolbe, laagreid, kontrolleireid ja keerukaid seadmeid. Vanad autod, rattad, rongid, lennukid, aurumasinad, võidusõiduautod. Nii koomiline kui see ka pole, siis muuseumi viimane saal lõppes rahustava Nintendo mänguasjade vitriiniga.

Kõige olulisem oli asja juures siiski Museo Games ajutine näitus, mille piletiga sai kogu ülejäänud krempli kaasa. Kohe ma sellest muidugi aru ei saanud, sest kõik, alates piletimüüjast, lõpetades valvurite ja siltidega rääkisid prantsuse keelt, kuid meid lihtsalt juhatati aina edasi ja edasi. Väga kena idee, sest Museo Games oli selle väärika paiga kõige rahvastatum koht ning kahtlemata üks kõva tatimagnet.

Iseenesest polnud Museo Games näitus midagi hulluksajavalt erilist. Nii mõnelgi eestlasest videomängukonsoolide kollektsionääril võib väikese pingutuse järel olla tunduvalt suurem väljapanek ette näitamiseks. Näiteks puudus arusaamatul kombel Virtual Boy ning Vectrex ise nägi kuidagi topis välja, samas olid minu rõõmuks olemas R.O.B, PowerGlove ja MicroVision.

Kahtlemata oli kõik väga vägev. Pikale lauale välja laotud konsoolide ette olid seatud ekraanid, millel sai originaalpultidel kõik ise järgi katsuda ning mõnus oli, et selja taga ekraanidel näidati kõigi mängijate tegevust. Näituse Game Over saali oli aga välja pandud kümmekond arkaadimasinat, millel võis lõpmatuseni mänge taguda.



Eriti ägedaks tegi kogu asja just väljapaneku stiilsus. Valged neoontuled ja kirjad, ei mingit alien-rohelist ja sinist ning Vectrex’i stiilis demo videomängude ajaloo timeline’st. Kes vahepeal fänniks sai, saab iPhone rakenduse tõmmata siit. Teistele avastamisrõõmu http://museogames.com lehelt.



Ahjaa, peaegu oleks unustanud, kogu selle museo-päeva tegi lisaks kaasale kaasa üks vapper juust, kes hoolimata mitmekordsest kilekotist haises, nagu lakkamatute kõhuprobleemidega paks poiss. Meil lihtsalt ei jätkunud südant, küll aga jätkus kainet mõistust, teda teiseks päevaks mitte hotellituppa jätta. Pärast metsikuid kilomeetreid haisemist sõime ta ohtra veini ja saiaga Les Halles'i pargis ära.

Kasvuhooned ja mutukad ehk Game & Watch Collection - Osa 4

Ajal, kui kasvuhooned minu elus veel eksisteerisid, ei üritanud mind keegi seal tööle panna. Pigem vastupidi. Kasvuhoone oli keelatud paik. Koht, mida tohtis vaid kaugelt eemalt veidi piiluda. Harvadel juhtudel sai nina vastu läbipaistmatut poriudust klaasi lömmi suruda, kuid uksest sisenemine oli välistatud.

Ka suured inimesed ei paistnud kasvuhoones viibimist nautivat. Kiirelt sisse, uks kinni, kiirelt välja, värisevas käes kolm-neli punetavat tomatit või paar kurki. "Mis seal sees veel on!?" küsimusele vastati tüüpiliselt, et sa ei taha teada. Parematel päevadel poetati vasturääkivat infot kotionude, kollide ja verise käe kohta.

Aastad möödusid, kasvuhooned kadusid, ja ühes sellega ka võimalus ise kotionudelt tomateid virutada. Tagantjärele eriti ei kahetse kah, igasugune söödava roheluse päästmisega seonduv töö oli mulle eriliselt vastukarva.

Töö kasvuhoones on raske. Seal on kaks korrust, redel ja mürgiprits, mida pead üsna ohtralt kasutama. Ülemisel korrusel tegutsevad aplad ussikesed, kes tahavad sinu lilled kinni pista ja alumisel korrusel sihikindlad ämblikud.

Sinu eesmärk on neid ussikesi ja ämblikuid tõrjuda ja mürgitada. Kusjuures, mida napimalt mürgitad, seda rohkem punkte saad. Ülakorruse ussid kaovad kohe vilkudes minema, kuid ämblikud on kõvemast puust. Kui sa neid just otse lille hammustamast ei taba, tõmbuvad nad lihtsalt veidi tagasi, kinkides sulle vaid ühe punkti.

Originaalset Nintendo Game & Watch Green House (1982) pole mul kunagi õnnestunud käes hoida, kuid õnneks on Green House ühtlasi ka Game & Watch Collection'i kolmas ja viimane mäng. Ja eelmisele kahele kogemusele tuginedes võib päris kindel olla, et taaskord annab see Nintendo DS'i port ülimalt tõetruu mänguelamuse.

Mõned peavad Green House paremaks kui Donkey Kong ja Oil Panic, mis on isegi mõistetav. Oil Panic'us oled sa sõltuv õlitilga kukkumise hetkest ning liigud vaid horisontaalsuunas. Donkey Kong'is avaneb sulle küll metsik tellingutander, kuid veerev tünnirodu ja ringikõlkuvad paneelid võivad su pikkadeks sekunditeks ohutusse hüppamistsooni kinni jätta.

Green House's seevastu oled sa aga omaenese aja ja ruumi peremees. Võid valida strateegia, mida just sina kasutada tahad. Riskid ja teed napikaid, kui meeldib või oled punktide kogumises konservatiivne ja ellimineerid ohu kohe, kui see lagedale ilmub. Ainuke, mida teadma pead, on, et kolmas näritud lill tähendab kaotust.

Green House ilmus ka Game & Watch Gallery 3 (1999) Game Boy kollektsioonis. Ja seekord on mäng väga hästi mängitav. Donkey Kong'is ebaõnnestunud liikumine on parandatud ning mürgipritsimees saab mööda kasvuhoonet ringi lasta just nii kiiresti kui soovib. Taaskord on kasutatud suure ja väikese ekraani trikki, kuid sinna pole ilmselt midagi parata. Õnneks toimetab B nupp ekraanide vahetuse meeldivalt kiirelt.

Loomulikult ei tasu Game Boy versioonilt oodata DS'i ekraanil simuleeritud varje või ülimat sarnasust originaalile, kuid Super Game Boy abiga saab raamina teleriekraanile manatud täissuuruses Game & Watch mängu korpuse, mis näeb väga äge välja.

Kogu Nintendo DS Game & Watch Collection (2006) võib kokku võtta kui ühe väga meeldiva soetuse. Esiteks on see piisavalt haruldane. Kui leiad selle väga heas korras alla 20 dollari eest, siis vähegi kollektsionäärivaimu omades tasub mäng ära osta. Teiseks on tegu suurepärase Game & Watch klassikute elustamisprojektiga, millest paremat ei oskaks oodata.

Mulle meeldivad nostalgia mõttes need vanad elektronmängud, kuid metsik patareinälg ja olematu kontroll mängu häälte ning kusepausi üle muudab need pigem cool'iks riiulikaunistuseks. Nintendo on siinkohal saanud hakkama millegi väga ägedaga, pakkudes ühe korraga nii metsikut autentsusefiilingut kui ka kaasaegset rõõmu mängimisest.

Donkey Kong'i tõus, langus ja tagasitulek ehk Game & Watch Collection - Osa 3

Oranž kahe ekraaniga Donkey Kong elektronmäng oli tase. Elektronmängude elektronmäng. Kõigi mängude isa. One mäng to rule them all ja nii edasi.

Ühesõnaga, Game & Watch Donkey Kong (1982) oli midagi sellist, mille eest olid paljud nõus kõik oma käesolevad ja tulevased mänguasjad loovutama. Need poolpehmed pleekinud-rohelised plastikrongid ja muu taoline kraam polnud nagunii midagi väärt. Lootus lähitulevikuks oli aga heal juhul kooruva niklikihiga mudelautole, mis isegi parima tahtmise juures Tšaika't ei meenutanud.

Donkey Kong'i eristas teistest 80ndate keskel tuntud mängudest meeletu action. Tol ajal oli Jumpman'iga ringi-chillimise feeling vägev. Super Mario Bros.'i polnud keegi veel näinud ning elamus oli võrreldamatu. Teine reaalsus, fantastika või midagi muud taolist.



Noh, G&W DK on mul siiani saamata ja eks see kohati pisut piinlik lugu ole. Donkeykongless donkikongiaustaja. Vahepeal tundus, et tühja kohta minu hinges tahetakse kõrgemalt tasandilt ikkagi täita, kuid välja kukkus see küll täiesti vastupidi. Nimelt sain ma ühel kenal pärastlõunal Game & Watch Gallery 2 (1998) omanikuks.

Nimetatud musta värvi classic Game Boy compatible Game Boy Color'i mäng on üks paljudest, mis töötab nii GB kui ka GBC konsoolides. Äärmiselt osav trikk Nintendo'lt, kuidas panna inimesi nii muuseas mustvalgelt platvormilt värvilisele üle kolima. Fantastiline idee, mis vist tänapäeval kuidagi võimalik poleks..., et PlayStation 2 omanik mängib PlayStation 3 mängu... eiei. See oli too aeg omade ägeduste ja varjukülgedega. Arvestada tuleb, et sellise mõnusa arenguga kaasnes metsik shovelware levik. Värvide tulekuga Game Boy'le algas Mary-Kate and Ashley Olsen'i mängude esimene laine.

Game & Watch Gallery 2

Game Boy Color on erinevalt klassikalisest väga raske teema. Seal on kõvasti head kraami, kuid selle leidmiseks peab tihkest saastast läbi ujuma. Kuna see saast on tüütult veniv ja ebameeldivalt värviline, ei taha ma sinna kuigi tihti aardejahile sukelduda.

Game & Watch Gallery 2 on aga silmatorkav pärl ning selle püüdmine pole väga keeruline. Ja pole vähetähtis, et just see galerii sisaldab vana head Donkey Kong'i. Kuulsat koopiat elektronmängust, mida kõik maailma tatid endale nii väga ihaldasid.

Pettumus saabus peagi. See konkreetne Donkey Kong nägi küll väga sarnane välja ja puha. Väike probleem, mis tulenes kahe ekraani ühele surumisest tekkinud moonutusest ei häirinud üldse eriti, sest ülemise ja alumise ekraani proportsioone sai ümber lülitada, kuid... Suur mure saabus hoopis mängu enesega.

Kuidas on võimalik, et selline, kunagi nii mõnusalt mängitav mäng suudetakse 16 aastat hiljem moodsa elektroonika peal ära rikkuda? Damn cheating! Vana Donkey Kong oli aus. Teda ei huvitanud, kui kiirelt sa parasjagu mööda tellinguid üles joosta kavatsed. Tema huvi oli vaid sulle tünnidega pähe virutada, sinu tsikki vangis hoida ning halva õnne korral mõned kümned korrad lõugapidi vastu metall-latti lennata.

Uus, Game Boy Gallery 2 versioon aga petab mängijat nii, et vähe pole. Viivitused korduvate nupuvajutuste vahel muudavad igasuguse mängunaudingu olematuks. Mida iganes nad mõtlesid või ei mõelnud. Minul tekkis igatahes kuri kahtlus, et minu enda mäluga on midagi viltu. Õnneks, aastad hiljem saabus tõehetk, otse Jaapanist Game & Watch Collection'i näol.

Nintendo DS'ile on välja lastud väga äge Game & Watch kogumik, mida on võimatu kuskilt poest osta, sest just see mäng on mõeldud väljavalitutele. Ja just see kogumik sisaldab Donkey Kong'i elektronmängu koopiat. See on jälle see sama vana hea supercool ja üliarmastatud Donkey Kong. Kõik on sama, värvid, helid, äratuskell!

Eriliselt ägedalt on ära kasutatud DS'i ekraanide värvivarjundite muutust nurga alt vaadates, millega paljastatakse seesama nostalgiline LCD-ekraani sprite'de varjundimäng, mis elektronmängudele nii omane oli. Meeletu läbimõeldus.

Jumpman on taas kiire ja osav, liigub edasi ja tagasi just sellise tempoga, nagu parasjagu vaja. Nüüd on selge, pole kahtlustki, et Casino Royale free running scene pärineb just sellest vanast Donkey Kong'ist, mitte Game Boy remake'st. GB Gallery 2 tegijate poolest oleks võinud kogu see action olemata olla, neetud stop motion mehed.

Kiire pilk sahtlisse - Game & Watch Gallery (1997)

Game & Watch Gallery (1997) on vägev üritus tuua tagasi vana hea taskumäng ning väikese boonusena lisada sinna moodne gameplay.

Üldiselt on asi kenasti välja kukkunud. Presentatsioonilevel on kõrge, kohe alguses tervitab mängijat Super Mario, kes mõningase ootamise peale oma ägeda Game Boy'ga kekutama hakkab.

Game & Watch Gallery (1997)

4 vana head mängu: Manhole, Fire, Octopus ja muidugi Oil Panic. Kindel on, et ostja omal ajal eriti pettuma ei pidanud. Puudu on küll kell (& Watch, mehed!), kuid muretsemiseks pole põhjust. Juba avamenüüs tervitatakse selliste ägedate saundidega, mis tüüpilise G&W äratuskella prööksude puudumise igati korvab.

Manhole

Mängud on okei. Kes teab Manhole, see teab, et millegipärast on just sinu mure süüdimatuid jalutajaid kanalisatsiooni kukkumisest säästa. See on pisut nüri, aga G&W gameplay peabki nüri olema.

Manhole uusversioon on pisut põnevam. Süüdimatult ringi töllerdavad tegelased on nüüd Toad ja DK Junior ning sina kui Yoshi ulatad neile appi oma käpad ja keele. Yoshi'l on vapustav keel, mida kõike ta sellega ära ei tee. Kaevukaante püüdmine on talle käkitegu.

Uuendatud Manhole on mõnusalt pingelisem. Ringitatsavaid tegelasi tuleb tihedamalt ning luugid peavad enne alla-kukkumist vähemalt ühe töllerdise vastu. Väga mõnus variant, siinkohal puhas võit. Nostalgiast midagi maha ei võeta. Juurde tuleb meeletult.

Fire

Fire on tüüpiline "püüa kolm korda põrkav asi kolmel korral edasi põrgatada" mäng. Maja põleb, kasutada on vaid üks kanderaam või mis iganes asi see on, ning kõik must-miljon hädalist tuleb kuidagi kiirabiautosse saada.

Uus Fire on üsna sama juhtum. Printses Toadstool'i loss on tules, ja kõik need Toad'id ja DK Junior'id pallitavad sealt aknast nüüd alla. Oh häda.

Vahel visatakse aknast ka Yoshi mune, millest saab kätte tähe, mis põrkamisel rohkem punkte annab. Kasulik õppetund lastele: "Tulekahju korral ära unusta päästa oma varandust!" Kõik see kraam läheb kõigi Toadide ja loomadega otse imekaunite kardinatega tõlda.

Octopus

Octopus peaks Eestimaal väga tuntud mäng olema. Lugu on lihtne. Kolm tuukrit, üks kirst ja üks kuri kaheksajalg. Selline mõnus kannatamatute ja ahnurite lõksumäng. Tahad kiirelt edasi-tagasi sibada? Lase käia, aga vaata, et kolm korda järjest samasse kombitsasse ei torma, muidu saab mäng kohe läbi. Tahad ahnitseda? Ahnitse. Ahned vennad pikalt ei kesta, sest Octopus muutub aina närvilisemaks, kuid liiga raske aardekott tõmbab tuukri hoo korralikult maha. Fantastiline mäng, originaal Game & Watch Octopus oli cool ja selle Game Boy vend on samuti täiesti mängitav.

Octopus'e remake on aga fantastiline. Midagi uut pole nagu lisatud, kuid mäng on eriliselt sujuv ja näeb hoolimata uuendustest ikkagi vana hea Octopus välja. Okei, sa oled küll Mario, aga Mario olla ongi cool, eriti aardeid jahtiv Mario. Ja selles mängus piisab sul vaid korra mere alt nänni tuua, kui juba saadki printsessilt midagi õhusuudluse taolist vastu. Igatahes ootab ta sind kannatlikult paadis, ei kiirusta tagant ja on tagasi jõudes alati olemas. A noh, paati saad sa ainult siis, kui sul aardekirstust midagi üle anda on.

Oil Panic

Oil Panic. Jah, Oil Panic on fantastiline, kui sul on selle dual screen originaal, isegi, kui sellel puudub graveeringutega alumiiniumist iluplaat ja selle Game & Watch Gallery versioon imeb, sest see pole see, sest Game Boy ekraan pole loodud kahe ekraani asendamiseks ja puha.

Oil Panic originaal on tõesti mäng, mille pärast Game & Watch Gallery ostnud ära friikida võisid, kuid ülejäänu on sellel kogumikul väga äge. Ka Oil Panic'u veider moodne versioon.

Modern Oil Panic'u lugu on müstiline, kuigi, ega algse omagi väga loogiline polnud. Nii. Aias on kindlus. Kindluse kõrval magavad Luigi (ma eeldan) ja Donkey Kong Junior. Taas on tulekahju, süüdi on kuri Bowser, kes katusel mõnuga õli juurde valab. Mario'l jääb üle vaid tilkuv õli kinni püüda ja Yoshile suhu valada. Yoshi'l on fantastiline keel, kui väga veab, võib ta ka möödatilkuva õli kinni püüda. Kui ei vea, saab üks unimütsidest õliseks ja läheb mõneks ajaks vihast segaseks.

Game & Watch Gallery on äge. See salvestab skoori ja kindlasti unlockib boonused, kui mängus piisavalt edukas oled. Kuid kõigest kõige ägedam on kogu asja juures soundtrack. Moodsate G&W mängude lood lihtsalt rokivad, muidugi ainult juhul, kui oled selline mees, keda selline muusika pöördesse ajab. Mind ajab. Ma võiks Game Select loop'i ja Octopus'e taustamuusika taustal pool õhtut viskit juua.

Kiire pilk sahtlisse - Wario Blast: Featuring Bomberman! (1994)

Wario Blast: Featuring Bomberman! (1994) on tüüpiline Bomberman, millele on müügiedu suurendamiseks lisatud tol ajal juba 2 aastat figureerinud fantastiline tegelane Wario. Bomberman on väga äge, veidi võrreldav PacMan'iga, kuid mitte nii klaustrofoobiline. Selline strateegia, õnne ja live action'i segu. Mängimise teevad omakorda ägedaks lahinguväljalt paljastuvad lisad pommide tulejõu ning laotamiskiiruse suurendamiseks.

Mängu lugu on Wario'le omane. Wario, kes on pidevas varanduse ja vallutuste näljas, leidis eridimensionaalse portaali, mis viib maale, millel elutseb Bomberman. Wario, kes leiab, et Madbomber'id võiksid olla tema kollektsioonis meeldivaks lisaks, astub läbi värava ning avastab et Madbomberid pole just päris nii flunkid, nagu ta eeldas. Läheb madinaks.

Mängul on 8 maailma ja väga ägeda lisana on sellel Super Game Boy tugi kuni neljale mängijale. Amazing!



Kahtlemata on Bomberman fantastiline mäng. Ja Wario molli lisamine ei tee siin kohal üldse halba.

See £18.99 kleebis seal muidugi häirib nii, et vähe pole. Usun, et kunagi, kui mul mitte midagi teha pole ning kätest on kadunud värin, saan ma selle mingi alkoholi abiga maha leotatud. Seniks parem ei puutu seda. Ainus tore asi on, et see konkreetne Lowest Price minu puhul ei kehti. See konkreetne karp inlay ja mänguga maksis kuskil 4 naela ringis. Booklet on aga USA versiooni oma, mis oli mul varem olemas. Jube, kui palju vana papp tänapäeval maksab, aga mis teha, elu on selline. Boxed Game Boy classic game pole just igapäevane nähtus.

Oil Panic ja erinevad versioonid ehk Game & Watch Collection - Osa 2

Veidi purustatud olekus Oil Panic (1982) leidis oma koha minu mängusõbralikus kodus juba mõnda aega tagasi. Selle alumiiniumist katteplaadita pealdis paljastab koleda liimipleki ja mäng ise haiseb imalalt vana elektroonika järgi ning tundub, et kunagi on keegi mängu kella väga väriseva naaskliga õigeks seadnud. Siiski, hoolimata iluvigadest töötab mäng suurepäraselt ja selle tänane patareide tarbimise võimekus paneb imestama, kuskohast omal ajal kõik need LR44'd välja võeti.

Mäng on fantastiline. Sina oled väga täbaras olukorras, tõenäoliselt bensiinijaama juhataja, kelle käest läinud kontroll õlitoru üle, mis jookseb üle sinu tankla kohal paikneva köögi pliidi. Nagu paanilistes olukordades ikka, tilgub õli koguni kolmest kohast täpselt tulel olevate pannide peale ning sinul ei jää muud üle, kui oma kolm tilka mahutava ämbriga see igavesti lekkiv õli kinni püüda.

Alumise korruse terrassil töllerdab ringi sinu suurema vaadiga kaaslane, kellele saab siis ühelt või teiselt poolt oma ämbrit tühjendada. Kui juhtud valel hetkel valama, kallad üle tanklas seisva härra või tütarlapse, kes koledal kombel vihaseks saavad, kuid peagi rahunenult paigale jäävad.

Mängu omapära on, et kui tavaliselt on mängijal kolm elu, siis siin on neid võimalik hea kombineerimise peale viieni venitada. Täitsa vabalt võib pärast kaks korda õli tulle kukutamist veel kaks korda all passijad üle valada ja midagi hullu ei juhtu.

Originaalse Oil Panic'u kolmekihiline ekraan on armsalt ajatu. Eikunagi tuhmuvalt tuhmid värvid ja mustad LCD mehikesed mõjuvad nii nagu peavad, ka 28 aastat hiljem. 7 aastat palehigis orjapõlve, mida ma selle mängu saamise eest endist omanikku teenima pean, on vaid väike veerand saadu eest.

Ökonomistidele, kes hindasid portatiivsust või oma vana Game & Watch'i ammu maha olid müünud, lasti Oil Panic välja Game Boy Game & Watch Gallery (1997) kogumikul. Üllatav on, et kuidagi on suudetud kaks ekraani ühele sama suurele mahutada ja kõik on veel üsna mängitav. Kadunud on küll mõnus nostalgiapuudutus, kuid mäng ise on täies mahus olemas, nii palju, kui sinna ekraanile neid neljas toonis piksleid parasjagu mahub.

Hiljuti saabus mulle Jaapanist Game & Watch Collection (2006). See on Nintendo DS mäng, mida peale eBay kuskilt osta ei saa, sest vaid Club Nintendo on koht, mis müüb seda õigel ajal õiges kohas elavate õige arvu tähekeste omanikele.

Game & Watch Collection on väga lahe kogumik, mis sisaldab just nimelt seda sama vana head Oil Panic'ut. Täpselt selliselt, nagu paljud seda mäletavad ja mina võrrelda saan. Nintendo DS'i ekraanid on küll veidi suuremad ja laiemad kui originaalsel mängul, aga selle võrra mahub sinna tükike vana korpust.

See, kuidas Game & Watch Collection'i peal on suudetud originaalset mängu järgi teha, paneb lausa ahhetama. OK, seda kolmekihilise tuhmi kile efekti pole nad suutnud korrata, kuid LCD matriitsil olevad kujutiste varjud on väga ägedad. Neid näeb eri nurkade alt erineva tugevusega ja üleüldse annab kogu see DS'i versioon originaali mõõdu välja rohkem kui kunagi arvata oleks osanud.

Uued tuuled minevikus, Club Nintendo ja tähekeste kogumine ehk Game & Watch Collection - Osa 1

"Näita, mis sul taskus on, mees!" Nõnda kõlas tüüpiline küsimus võõrale näole 80ndate lõpuveerandi väikelinnas Antsla, mida pealinna lapsed korra kolme sajandi jooksul külastasid. Juba kuid oli levinud kõlakas, et kusagil seal, kuhu vähesed satuvad ning kust harva naasetakse, on olemas kahe ekraaniga elektronmängud.

Kuskohast täpselt need kuuldused alguse said, keegi ei teadnud. Kelle iganes ema oli käinud Budapestis või isa Varssavis ja koos donaldi ja turbonätsuga need uudised kaasa toonud, jäigi saladuseks. Kuulujutud aga vohasid ning nälg veidra aparaadi vastu aina kasvas.

Need, kes seni olid nautinud oma parimat trumpi suvalises sõpruses, pidid nüüd kahvatuma. Üks ekraan ei lugenud enam midagi. See oli nüüdsest igav fun, sest kusagil oli olemas midagi topelt ägedamat. Vahepeal põlu all olnud suitsupakkujad võeti taas kampa ja mõneks ajaks lõpetati neile peksa tegemine, sest mingil müstilisel kombel teadsid just nemad kõige rohkem jutustada vapustavast kahe ekraaniga Game & Watch elektronmängust.

Topelt ekraan! D-pad! Igas suunas liikumine! Muutuv mängurežiim! Hüppa nagu päris elus! Need olid ühed paljudest maagiliselt mõjuvatest märksõnadest, mis pikalt pikalt kõigi väikeste poiste päevastes unenägudes ringi kajasid. Igaüks tahtis endale kahe ekraaniga Nintendo elektronmängu! Viimne kui mees unistas sellest.

Ja siin see on! Lõpuks kohal! Otse Jaapanist! Game & Watch fucking Collection for Nintendo DS. Mäng, mida ei saa osta ühestki päris maailma poest. Mäng, mille saamiseks pead sa elama UK's või selle sõpruskonnas, Austraalias või USA's. No ja loomulikult Jaapanis. Kuid ka sellest ei piisa, sest ainult Club Nintendo sekti liikmed, kelleks minagi pahaaimamatult sattunud olen, saavad selle õnne osaks. Ka see pole veel kõik, sest osta sa seda mängu ikkagi ei saa.

Nagu Nintendo maailmas tavaks, käib kogu CN arveldus tähtekeste alusel. Tähti 5000 on, palun? Ei ole? GFY! Ja otse loomulikult ei ole ühelgi eestlasest CN liikmel 5000 tähte. Ei saagi olla, sest neid saab üksikute Nintendo mängude karpides leiduvate PIN koodide eest!

Ostsid Zelda mängu USA'st ja tahad Nintendo Europe's oma PIN'i registreerida? GFY! Ostsid mängu, mis polegi Zelda? GFY! Ostsid Zelda Rootsist? GFY!

Iga teadlik CN liige ostab oma mängud alati UK'st. Loodab, et ekspordiks mõeldud 1st party mängud ikka sisaldavad PIN'i ja registreerib oma ausalt teenitud 200 tähte ning jääb ootama ülejäänut 24 koode sisaldavat mängu, mida tõenäoliselt olemaski pole.

Seetõttu ostsingi oma Game & fucking Watch Collection'i otse Jaapanist. See on not so rare collectible, näeb cool välja ja on ühtlasi not so expensive!

Classic Game Boy game collection. Part 1 & 2 - quite randomly ordered

Siin on minu massiivne Nintendo classic Game Boy kollektsioon. Vabandan juba ette täiesti korrastamata ja sorteerimata järjekorra üle. Paraku läks nii.

Mul oli aega vaid tunni jagu, et kogu see mäsu videosse saada ning enamuse ajast kulutasin ma koos kaasaga mänguümbriste avamisele. Videos on näha küll vaid laud, kuid tegelikult ümbritses seda tohutu mass lahtiseid läbipaistvaid karpe. Kahjuks ei taibanud ma seda pildistada.

Hetkel on mul 405 erinevat halli DMG koodiga Game Boy  mängu, mõned mustad DMG'd ja mõned Color versioonid, nagu video teisest osastki näha. Kuna mind huvitab vaid "hall" ajastu, siis olen ma keskendunud vaid sellele ning oman vaid üksikuid Color'i pärleid... ja Tiger Woods'i :)

Video must materjal sai üles võetud juba novembris 2009. Paraku ei suutnud ma viimase hetkeni ära otsustada, mida kogu selle materjaliga peale hakata, sest tegelikult pole ma võtte kvaliteediga eriti rahul. Hämar lambivalgus, peegeldused ning kiirustamisest tulenev udusus ei lisa sellele juhuslikult järjestatud mängulasule just erilist võlu. Samas ma tean, et internetis on inimesi, kes on valmis taolise materjali üksipulgi läbi uurima. Video on valmistatud just neile.

Inimestel on tavaks küsida, kas olen kõik need mängud ka läbi mänginud. Konkreetsemad küsivad, mitut neist üldse mänginud olen. Noh, loomulikult pole ma neid kõiki läbi mänginud. Tegelikult olen neist lõpetanud vaid murdosa ning enamusele mängudest olen suutnud pühendada alla tunni. Põhjus on lihtne ja võib-olla ehk mõnelegi arusaamatu, aga suur osa mängudest on minu kogus just ainult kogumise eesmärgil.

Vanade Game Boy mängude hulgas on üsna palju saasta, mis on ühel või teisel viisil mängimiseks ebameeldiv. Kohati on see ägedalt saast, kohati tüütult. Huvitav on, et mulle lihtsalt meeldib klassikaline Game Boy ajastu (1989 - 1998), seda täiesti tingimusteta. Ka siin on lihtne põhjus. Nimelt Game Boy omanäoline graafika ja helisüntesaator. Ükskõik, kui halva mänguga tegu pole, jääb laimiroheline või mustvalge neljatooniline graafika ning mahe elektrosound endiselt huvitavaks. Huvitav on ka see, kuidas erinevad mängud on suudetud väga lihtsal viisil väga heaks või väga halvaks teha. Kõik see on osa videomängude ajaloost, mis mulle meeletult rõõmu valmistab ;)

Ma olen valmis aktsepteerima kõike selle konkreetse Game Boy ajajärgu pakutavat ja siin on mul pigem positiivseid kogemusi. Päris tihti leiab tõelise pärli täiesti ootamatust kohast, mängude näol, millele internetiavarusest vihjet ei naljalt ei leia. Fantastika!

Kiire pilk sahtlisse - Pokémon Red ja Pokémon Blue (1998)

Umbes pärast 1995. aastat või umbes nii hakkas Game Boy liin pisut alla käima. Mustvalge teema oli turul võidutsenud juba kuus pikka aastat. Välja oli tulnud meeletult palju häid ja halbu mänge ja ühesõnaga, asi kiskus pisut igavaks. Ja just siis, kõige sobivamal hetkel saabusid Jaapani mängumaailma raputama Pokemonid.

Pokémon Red (1998) ilmus USA fännidele alles kaks aastat pärast Jaapani versiooni. Selleks ajaks oli Game Boy turul võidutsenud juba 9 aastat. Vahepeal olid välja tulnud algse konsooli värviline Play it Loud seeria, väga pisike ja äge Game Boy Pocket, taustavalgusega Game Boy Light ja kohekohe oli ilmumas suurepärane, kuid taaskord ilma taustavalguseta Game Boy Color.

Pokemonide saabumine lõi aga müüginumbrid miljonitesse, viis mängud enimmüüdud RPG'na rekordiraamatusse ja lõi Game Boy taaskord täies hiilguses särama.

Mäng oli tõesti fantastiline. Vahelduseks Breath of Fire ja Final Fantasy seeriatele meeldivalt lapsik ja kerge. Suvalises kohas sai salvestada ning keegi kunagi surma ei saanud. Kaklusest väsinud Pokemonid lihtsalt nõrkesid ja vajasid Pokecenteris natuke tervendamist.

Mängu story oli lihtne, kuid mõnus ja uute pokemonide kogumine ning treenimine tekitas kerge sõltuvuse. Noh, umbes sellise, et polnud probleemi igast päevast mõned paar kolm või isegi neli tundi Pokemonidele ohverdada. Ja kui mõne oma lemmikpokemoni jälle liiga kiirelt üles treenisin, siis läks tüüp üle käte ning keeldus kuuletumast seni, kuni jälle mängus edasi liikusin ja järjekordse Gym leader'i ära võitsin. Puhas kasvatamise ja hoolitsemise rõõm.

Kuna mul ümberkaudu ühtki sõpra ega tuttavat polnud, kellega leitud pokemone vahetada, siis jäi mäng pooleli sealt, kus lugu unustusehõlma vajunud olematu puändiga lõpes.

Pokemon Blue (1998)

Pokémon Blue (1998) avaldati punase versiooniga samal ajal. Sinist ma ise küll kerge overdoze tõttu mängida pole suutnud, kuid põhiosas pidi mäng ja lugu samad olema. Punase ja sinise kooseksisteerimise sügavam mõte oli pokemonide vahetamine. Selleks, et kummagis mängus kõik 150 pokemoni Pokedexi koguda, tuli osad neist lihtsalt teisest mängust üle võtta. Ja Mew saamine pidi üldse omaette ooper olema.

Kiire pilk sahtlisse - Arcade Classic 3 - Galaga/Galaxian (1995)

Arcade Classic 3 - Galaga/Galaxian (1995) on kolmas osa arkaadiklassika seeriast, mis paneb ühte karpi kokku kaks tuntud mängu, Galaga ja Galaxian'i. Mõlemad on laitmatud shooterid, mis säilitavad oma võlu igavesti ning on väärt lõpmata arvu re-release. Täpselt nii arvati aastal 1995 ja nõnda võib julgelt väita ka tänasel päeval.

Galaga & Galaxian (1995)

Mängud erinevad üksteisest õige pisut. Galaxian on vanem (1979), Galaga pisut uuem (1981). Olles oma eelkäijale, Space Invaders, väga sarnased, eriti Galaxian, on need siiski täiesti erinevad mängud. Taevast ründavate tulnukate teema on üldiselt sama. Rivistatud on nad kah sarnasel viisil, võrdse külg- ja pikivahega. Küll aga on kurjade marslaste liikumises rohkem segadust, kurikavalat tulnukastrateegiat ning veelgi enam närvilisust, mis lõppkokkuvõtteks teebki mängud mõnusamaks.

Galaxian'i ei oska ma teiste portidega võrrelda, kuid Galaga tundub NES'i versiooni kõrval, mis mulle väga meeldib, tunduvalt parem. See on kiirema iseloomuga ja raskem. Tulnukad on pandud intensiivsemalt ründama ning palju ohtramalt tulistama, samas saab mängija ikka vaid kahe lasu kaupa vastu kõmmutada. Selline tavaliselt ebameeldiv trikk mängu raskusastme tõstmiseks sobib siia aga suurepäraselt, sest laeva juhitavus vastab täielikult esitatud väljakutsele.

Tegu on taaskord väga õnnestunud Game Boy mänguga, mis suudab vana ja head kõige paremas valguses näidata.

Kiire pilk sahtlisse - The Adventures of Rocky and Bullwinkle and Friends (1992)

Rocky and Bullwinkle and Friends, The Adventures of (1992)

On inimesi, kes peavad Bubsy 2 Game Boy versiooni kohutavaks, aeglaseks ja koleda graafikaga halvaks SNES'i pordiks. Kuid samas nad ei tea, et on olemas tapvalt aeglane ja mõnusa graafikaga The Adventures of Rocky and Bullwinkle and Friends, millest on loodud tunduvalt parem SNES'i versioon.

Sellel 60'ndate cartoonisarja järgi tehtud mängul on muidu väga äge intro, üks silmapaistvamaid Game Boy peal. Aga kurb lugu on, et mängu ennast ei saa kuidagi normaalseks pidada. Rocky and Bullwinkle on väga osavalt ära rikutud. Ükskõik, kuidas ka ei üritaks, see on lihtsalt piinav. Isegi gameplay videote vaatamine on veidi väsitav.

Peamine probleem on, et kogu sinu energia kulub uimaste ja ebastabiilsete hüpete peale. Hüppetabavust on küll pisut parandatud sellega, et sulle andestatakse paar-kolm-viis pikslit puudujäävas kõrguses, kuid kogu ülejäänud osas teeb mäng kuhjaga tagasi.

Tahad kaitsta ennast koera eest? Ei saa, sest su sarved on liiga kõrgel ja sa liiga paindud vähe. Tahad põgeneda koera eest? Ei saa, sest sa hüppad liiga aeglaselt. Tahad põigelda koera eest? Kah ei saa, sest sa langed liiga aeglaselt. Võib-olla oli see vastupidi, ma täpselt ei mäleta. Igatahes vaevab mängijat lisaks tavapärasele aeglusele veel kobaduse aeglus. Kui sa piisavalt hoolikalt ei hüppa, siis hõljud lihtsalt veidi aega totralt õhus, mis on piisav, et seesama koer sind uue ringiga hammustama saaks tulla.

Kogu mäng on nagu üks suur Kuu peal käik, mis on pisut irooniline, sest mängu üks raskemaid tasemeid toimubki Kuul.

A quick look at my Game Boy collection

Väike klipp classic Game Boy kollektsioonivideo ettevalmistamisest. Video kajastab umbes 45 minutist toimingut, millest suurem aur läks mängude ümbriste avamiseks.



Game Boy mängude ümbristest välja võtmine pole eriti lihtne töö. Üldse, väga vähesed inimesed on võimelised esimese korraga sellist karpi avama. Kuigi avamiseks mõeldud nupule on selgelt PUSH kirjutatud, ei tule keegi selle peale, et kasulikku soovitust täita.

Ümbristeks kasutatavad läbipaistvad karbid, mis kunagiste Game Boy mängudega kaasas olid, on kollektsiooni säilitamisel hädavajalikud. Parim viis mängude kaitsmiseks. Need on tugevad, kaitsevad kriimustuste ja põrutuste eest ning peaaegu niiskuskindlad. Karpides olevaid mänge võib täiesti vabalt moosiste sõrmedega näperdada ja mitte midagi ei juhtu.

Mis kõige ägedam, karbid paistavad üsna korralikult läbi, nii, et mängude sildid on vaatajale kenasti näha. Lisaks läbipaistvale sildiaknale on karbi ülaosas veel üks mõnus ümar aken Nintendo Game Boy TM kirja jaoks. See on väga kasulik ja kena, nagu näha Dexterity postituse juures olevalt fotolt.

Huvitav on, et ümbristel puudub eraldi tootekood. On olemas küll ilusti pressitud Nintendo logo ja Made in Japan, kuid tootekoodi pole. Maailmas on üsna suure tõenäosusega sadu, kui mitte tuhandeid inimesi, kes nende 20 aasta jooksul on soovinud endale tellida mõned eraldi Game Boy classic dust case'd, sest koos ümbristega müüakse Game Boy mänge järelturul väga harva.

Game Boy mängude ümbrised on lisaks eespool kirjeldatule ka väga stiilsed. Nii stiilsed, kui üks pisut pehmest värvitust plastikust asi üldse olla saab. Pealtnäha võib karp meenutada tänapäevaseid mälukaartide ümbriseid, kuid tegelikult on need kaks asja täiesti erinevad. Üks on tõesti odav plastikust käkk ja teine disaini šedööver.

Kes vähegi lähemalt vaatab, saab aru, et Game Boy ümbrise loomiseks on kõvasti vaeva nähtud. Isegi täiesti suvalise nurga alt vaadates võib venduda, et tegu on peensusteni väljapeetud disainiga, milles iga joon, nurk, ümarus, font ja tekstuur omavad kandvat rolli selles täiuslikus terviklikkuses.

Kiire pilk sahtlisse - Casino Funpak (1995)

Casino Funpak (1995) - Nintendo Game Boy

Panin ühekäelises John'is panuse 10k daala peale, mis oli kogu minu selle õhtu raha ja võitsin! 25 000 dollarit! Uskumatu! Esimese korraga! 5 sekundit pärast mängu sisselülitamist! Minu esimene tõeline kasiinoskäik Casino Funpak'iga.

Peagi kaotasin kõik. Korduvalt. Edaspidi ei võitnud ma enam kunagi. Isegi pärast sisse-välja lülitamisi. Ka Game Boy patareide vahetamine ei aidanud. Mitte miski. Ma olin busted, busted ja busted. Omadega täiesti põrmus.

Casino Funpak'is pole vahet, kas sa hävid pokkeris, videoautomaadi taga või ruletis. Mäng on läbi ja kõik. Tegelikult pole üldse vahet, kas hävid või mitte, sest see mäng on halastamatu ja julm. Mõeldud ainult tõelistele meestele. Casino Funpak'i mängulaudade juurest juba naljalt tsikke ei leia. Õigupoolest pole mängus ühtegi tsikki. On vaid üks veider ruletimees ning üks maskuliinne käsi. Seegi sinu enda oma.

Casino Funpak on siiski üks üsna mõnus õnnemäng, kuid tsikke siit ära leida looda. Isegi, kui võidad, ka siis mitte. Kui ootad, et sulle ilmuks kuivade võidunumbrite asemel üks kena 4-tooni rohekas rastris fotorealistlik kaunitar, siis vali mõni teine mäng.


Vabandust heli pärast. See oli ainus saadaolev video

Kiire pilk sahtlisse - Prophecy: The Viking Child (1992)

Prophecy: The Viking Child (1992).

Kui sa oled kadakapuust voolitud võinoaga väike viikingipoiss, siis pole sul erilist mõtet igasugu kolle torkima minna. Palju mõistlikum on passida võimalust ja neist lihtsalt üle hüpata. Nii just Prophecy mängus ongi. Lisaks on selles veel harjumuspärane tulista-hüppa nupukombinatsioon vastupidiseks keeratud. Nii, et nüri puulabidaga torkamine on igal juhul eriliselt kohmakas.

Mängu graafika on muidu väga nunnu. "Üks parimaid", nagu ütles kunagi üks mängugraafikale tähelepanu pööramist eriliselt põlgav mees.

Graafikast veelgi mõnusam on muusika. See koosneb hästi väljapeetud ja väga pikkadest lugudest, mis tegelikult üldse ei arvesta sellega, et mängudes peab helitaust korduma. Loo alguse ja lõpu vaheline pikk paus ei häiri, kuid kindlasti torkab kohatult kõrva, sest midagi sellist pole ma seni kohanud.

Mängu kaanepilt ja nimi väärib aga eriliselt norimist. Tegelikult on mõlemad väga ägedad, kuid kannavad endas üht suurt viga. Nimelt ei ole mu ajus seni tekkinud jäävat seost kaanepildi ja mängu enda vahel ning alati leian ma Prophecy mängukasseti just teiste puslemängude juurest, kuhu see tõenäoliselt üsna varsti kogemata kombel tagasi satub.

Tõesti, lugege nüüd pildilt mängu nimi ja vaadake pilti. Nimena loete välja vaid PROPHECY, sest viking child on liiga väikeses kirjas. Prophecy on aga tüüpiline puslemängu nimi. Pole paremat nime mängule, milles tuleb arusaamatus ruunikirjas klotse segasel viisil aja peale kokku sobitada. Ja see tulemöllus draakonitega kuuli pilt on parim viis, kuidas kogu seda puslemärulist tulenevat pinget ja frustratsiooni illustreerida.

Väga tore mäng, kui viikingilaps nii küürus ja lühikeste kätega poleks. Pisut teravam mõõk oleks samuti mängunaudingu pakkumisel abiks.


Prophecy: The Viking Child - Nintendo Game Boy

Kiire pilk sahtlisse - Raging Fighter (1993)

Raging Fighter (1993) by Konami. Ma pole ennast kunagi võitlusmängudes päris kodus tundnud. Kombosid selgeks õppida pole viitsinud, fatality't pole teinud ning ühtki Fireballi pole kah seni visanud, aega on, küll jõuab. Seetõttu lähtun võitlusmängude iseloomustamisel kõhutundest.

Käesolev Konami Raging Fighter on selline, ei liha ega kala. Kindlasti pole mäng liiga lihtne, samas, liiga raske kah pole. Kaanepildilgi näha olevad ülivihased tegelased on üsna selgelt eristatavad ning oskavad, erinevalt minust, teha igasugu trikke.

Üllataval kombel tundub selles mängus kõigi võitluste salarelvaks olevat rusika- või jalalöök põlvelt... Ja ebatavalisel kombel on metsikult tüütu hoopis hüppamine. D-pad UP lennutab tegelase poole keha kõrgusele vastase pea kohale, kuid on samas täiesti kasutu. Mingit ägedat kannaga pähe äsamist sellise lennuka hüppe pealt teha ei saa ning enamasti maandud üsna lollakalt rusikalöögi otsas.

Üldse näib, et vastane on väga kiire ja osav lööja, kuid minu enda löök koosneb kahest aeglasest kaadrist. Otsest viidet ei ole, kuid löögid ise on umbes sama piinavalt venivad, nagu Last Action Hero Game Boy versioonis, kuigi päris mitte nii aeglased.

Muusika on väga OK. Taustad ja sprited talutavad. Mis teeb aga mängu omapäraseks ja esiletoomist väärivaks, on Story mode. Esialgu ei saanud ma aru, milles siis story seisneb, sest jutuajamised olid lühikesed ning piirdusid tüüpilise ähvardusdialoogiga See VS Too. Mõne aja pärast aga mõistsin, et lugu on siis järgmine. Sa saad kaks korda kaotada ja kolmandal korral saab mäng läbi. Võites võtad kaasa oma pooliku eluriba ning kaotades saad võitlemiseks uue tegelase.

Palju neid tegelasi seal kokku ei ole, kuskil 7-8. Kahjuks kuigi huvitavad nad välja ei näe. Game Boy ekraanil on nad umbes samasugused väljavenitatud androdid nagu kaanepildilgi. Pildil, mis iseenesest on üks väga kena võitlusmängu joonistus ja peaks rippuma iga 12 aastase Game Boy fänni magamistoa seinal.

Kiire pilk sahtlisse - Heiankyo Alien (1990)

Heiankyo Alien (1990) on pisut ebatavaline tulnukamäng. Hea asi on see, et need alien'id ei oska veel tulistada, sest on kauge minevik. Paraku oskad sinagi vaid kätega auku kaevata ja seda kinni lükata.

Erinevalt Space Invaders'ist töllerdavad selle mängu alienid mööda tänavaid ringi ning sina, Heian'i ajastu politseinik, pead neile ükshaaval lõkse kaevama ning auku püütud alien'ile kiirelt mulla peale tõmbama. Kui julm. Samas, kui pikalt molutada, saavad need tegelased teiste abil taas august välja ning jätkavad ringiluusimist. Pikemalt oodates ilmub tulnukaid juurdegi.

Mäng koosneb uuest ja vanast osast. Uus versioon on ettemääratud tasemetega ning erinevad tasemed nõuavad erinevat strateegiat. Kellel 12st väheks jääb, saab vanal kandilisel arcade versioonil ringi seigelda. See on lõputu ning eri kaardid koosnevd juhulikult paigutatud plokkidest. Paraku on vanas mängus liikumine väga ebamugav ja aeglane. Tegelikult küll nii, nagu peab, kuid pisut liiga 1979. Ei mingit pehmust. Suuna vahetamisel on tunne, nagu oleks Game Boy D-pad äkitselt moosiseks saanud.

Heiankyo Alien'i kaanepilt on kahtlemata väga omapärane. Mitte eriti ilus ja usaldusväärne, kuid väga huviäratav. Pildil on kujutatud auku vajunud tavalist alien'i, mitte super-alien'i.

Uus versioon:


Vana versioon:

Kiire pilk sahtlisse - Snoopy's Magic Show (1991)

Snoopy's Magic Show (1991) on väga mõnus puslemäng, mille kohta leiab videoülevaate siitsamast. Tasemeid on mängus niiet tapab ning iga järgmine väljavõidetud saavutus tagatakse mängijale parooliga. Suurepärane mäng, hoolimata mõnedest veidrustest. Mäng on pingeline, pallide eest põiklemise käigus tuleb päästa kõik Woodstock'id, kuid kaanepildil trallib Snoopy mustkunstniku kostüümis diskopõrandal ning trallitab võlukepiga Woodstock'i, keda vaid üks ja ainus olema peakski. Midagi on kuskil väga sassi läinud. Mängu tegevus toimub küll kurja võluri lossis, aga Magic Show'ga pole ei story'il ega gameplay'l midagi pistmist. Lisaks erinevad omavahel ka mängu label'i ja Start screen'i nimed ;)

Kiire pilk sahtlisse - Soccer (1994)

Soccer (1994). On lihtne ennast tükkhaaval ilma peale laiali jagada. Lihtsalt oled, teed sihitult, mis ette satub ja mängid sportmänge, millest sa pooli asjugi ei jaga ning ühel hetkel oledki jagatud. Midagi pole saavutatud ning aeg on täis.

Enda arvates ma tean, kuidas võiks jalgpalli mängida, kuid mängudes jääb sellest väheks. Nagu platsilgi. Tundub, et kehalise kasvatuse õpetajad pole mulle asjata sisendanud, "sport pole sinule", sest seni on viimne kui spordimäng mulle kaugeks müsteeriumiks jäänud. Päris elus palli taga ajades tabab mind iga kord ühel hetkel mõttetuse äng ning täpselt sama juhtub erinevates palli-video-mängudes. Tahaks olla superkangelane, kes on tugevam ja kiirem kui tema arvutud vastased. Paraku ei, oled üks paljudest ning pead jagama oma näotut identiteeti näotute kaasmängijate vahel.

Soccer tundub OK, kui välja arvata, et OK nupu asukoht on selles mängus tavatult vastupidiseks keeratud. Meeldiks mulle Euroopa jalgpall hullupööra, oleks Soccer eriti OK. Saab vastasele jalgadesse joosta, palliga ringi triblada ning täie rauaga üle väljaku kütta. Korra sain isegi napilt väravaposti, ülejäänud löögid püüdis vastaste väravavaht kinni. Ainsaks lohutuseks on, et ka teisel meeskonnal ei läinud kuigi hästi ning seis oli voolu katkestamise hetkel 0:0.

Sportmängud sucks, kuid ma üritan nende olemasoluga tasapisi harjuda, sest neid on palju. Järelikult peavad need kellelegi tõsiselt meeldima. Tõsiasi on, et siiasamassegi ilmub tulevikus erinevate spordimängude kaanepilte veel õõvastavas koguses.

Käesoleva mängu pilt on üsna äge. Mõnusalt detailne. Eriti ägedad on need valgete pompomidega USA trikolooris trikoodes näotud pinocchio-tsikid. Paraku jääb igavesti selgusetuks, kas palli löödi purustatud plakati ees või taga.

Antud Soccer on siiski väga OK, sest nii arvavad just need, kes neist mängudest täielikku mõnu tunnevad:

Kiire pilk sahtlisse - Dr. Mario (1990)

Dr. Mario (1990). Kes ei teaks Dr. Mario't. Lihtne, fantastiline ja väga kergesti sõltuvust tekitav. Samas mäng, milles mängija võib oma parima tulemuse ühe hetkega totaalselt untsu keerata. Dr. Mario nägi suurepärane välja NES'il ning paistab peaaegu sama täiuslik Game Boy 4-toonilisel ekraanil. Esimesel, rohelise ekraaniga Game Boy'l kisub kiirema märuli puhul küll pildi üsna uduseks, kuid õiget Dr. Mario fänni see ei häiri. Batsillid on vaja neutraliseerida ning ainus viis selleks on iga batsilli puudutamine kolme osa samavärvi ... penitsiliinikapsliga. Jah, nii see käib. Tuntud tõde paljudest puslemängudest - kolm ja enam ühesugust värvi annihileerivad üksteist. Näed siis, miks foorides on just roheline, kollane ja punane tuli, mitte kolm punast.



Natuke omaaegset vaimsust: