Best of The Best - Championship Karate (1992) on omamoodi huvitav karate simulaator Nintendo Game Boy'l. Selles on treeningusüsteem enda üleslöömiseks ja korralik vastaste nimekiri, kes on millegipärast kõik ühe näoga. Nimetu peategelane meenutab aga kangesti noort Charlie Sheen'i.
Kindlasti ei ole Best of The Best tavaline kaklusmäng, sest kaklemiseks on kõik liigutused liialt aeglased ning lööke sooritades tekib kergelt kissellis võitlemise tunne. Mängu raamatus rõhutati, et karates pole tähtis mitte suvaline lahmimine, vaid hoolikalt planeeritud kombinatsioonid.
Kombinatsioonid, my ass, kaanepilt ei räägi siin mingisugusest karatest, vaid lubab meile toorest, kiiret ja halastamatut Kick Box'i. Ja kikpoks on kikpoks, hoolimata selle karatejuurtest. Karate-matšil saaks see vasakpoolne siniste pükstega vend võistluskeelu kiiremini kui tema vastase näos olev jalg maad puudutada jõuab.
Mängus igatahes sellist kannaga näkkutõmbamist ei ole. Tähelepanelikult vaadates võib aimata, et ehk tõesti kannavad võitlejad kindaid ning rusikalöögid on peakontaktiga, kuid mingit agressiivset Kick Box actionit mängust igatahes ei leia. Pigem midagi sellist:
Tundub, et Karate-DO vankri ette rakendati veri ja vägivald kaanepildil. Pärast Van Damme Bloodsport'i (1988) muutus Kumite mõiste läänes täielikult. Põrandalihvimisest ja planguvärvimisest sai küllalt ning totter wax on, wax off ei viinud kuhugi. Kõik väikesed poisid läksid karate-trenni nüüd vaid selleks, et nõmedatel suurtel poistel kiiresti ja korralikult hambad sisse lüüa.
Ma pole seda mängu vahepeal 15 aastat mänginud, kuid juba tookord tundus, et aegluse taga pole mitte rahulik karaterütm, vaid puhas fotorealism, mida Game Boy lihtsalt eriti vedada ei jaksa. Jah, fotorealism Game Boy'l ei lõpe kunagi hästi, kuid on mänge, millel on läinud tunduvalt halvemini. Mortal Kombat, äkki meenub kellelegi?
Fotorealismiga jäädi siiski enam-vähem mõistlikkuse piiresse. Palju sa ikka nelja halltooniga ära teed, eks. Realism kui selline avaldub pigem mängijate liikumises ning see on üsna hästi õnnestunud.
Esile toomata ei saa jätta ka kaanepilti. Hoolimata eksitavast sõnumist on kaanepilt fantastiline tribüüt Atari 2600 aegadesse. Kindlasti parim Game Boy kaklusmängude piltidest, kuid miks ka mitte üks parimaid Game Boy kaanepilte üldse. On lihtsalt hämmastav, kui hästi see pilt sobib 3x3 cm sildile ning täpselt sama moodi võiks see sobida ka elusuurusele plakatile. Kaanel kujutatud kikpoksijad tunduvad elusana ning kohe-kohe prantsatab punaste pükstega võitleja teadvusetult pikali, et oma verised hambad mööda matti laiali poetada.
Erinevalt Mortal Kombat'ist oli Best of The Best tollastes tingimustes täiesti mängitav ja iseigi kergelt põnev, kuigi kaanepildil lubatud verd või oranže ja punaseid täpikesi me mängus ei näe. Põnevuse tekitas hoopis mängu areng. Ühel hetkel vahetusid spordiareen ja elupunkte näitavad "värvilised" prožektorid karmi looduse, elevandivõhkade ja tõrvikutega ning keegi kutsus mind väga karmil toonil välja võitlema. Loomulikult esitati kutse tekstina. Sealt pärineb minu esimene teadmine, mida tähendab verdtarretav sõna DARE.
Kas Game Boy seeria konsoolidele on üldse häid kaklusmänge?
VastaKustutaIse katsetanud International Karate 2000, mis oli üsnagi puine ja igav värk.
IK originaal oli väga lahe. DSil emuleerin seda siiani.
VastaKustutaTerry, hea töö! (y)
Tänud! Mis puutub classic GB teemasse, siis mulle meeldib näiteks Street Fighter II. Pole küll nii hea kui SNES'i versioon, aga siiski äärmiselt nauditav. Selliseid on veel. Eks ma kunagi kindlasti räägin neist lähemalt.
VastaKustuta