Dexterity (1990)

Dexterity (1990), tõlkes Käteosavus, on pealnäha korralik puslemärul, mis kaanepildi järgi mõeldud keskmisele ja nooremale koolieeale. Tegelikult on tegu väga vastuolulise ja frustreeriva mänguga, mis mingist hetkest alates sööb närvid ja viib mõistuse. Alguses on kõik aga vaikne ja rahulik. Mängu taustalugu kaasasolevas raamatus jutustab pisut imalalt:

"Dexter Doolittle'l on hämmastav kujutlusvõime! Ta oskab ennast unistada kuhu iganes soovib - sealhulgas oma paljudesse maagilistesse mõistatuste-tubadesse."

...

"Juhata Dexter'it tema rõõmsal teel, kui ta hüppab plaadilt plaadile, neid ümber pöörates ja samal ajal põigeldes, blokeerides ning püüdes lummavaid erineva kuju ja suurusega tegelasi. Mõnesid tema maagilistest puslesõpradest saab muuta imelisteks puuviljadeks."

...

"Leia liivakell, haamer ja maagiline süda, et saada lisapunkte ja veel rohkem kujuteldavaid ruume. Samas, hoidu hirmuäratava pealuu eest, mis võib peatada Dexter'i juba varakult, enne, kui ta leiab imemaitsva jäätise väärtusega 5000 punkti!

... õõ...

"Sa ei leia ühestki teisest Game Boy mängust rohkem lusti ja fantastilist juhuslikkust, kui nendest 30 nobenäpulistest, kiiretest Dexter'i kahtlase kujutlusvõime seeriatest"

... valus...

"Nõnda siis, leia maagiline võti ja ava uks nii Dexter'i kui ka sinu enda imelisse kujutlusvõimesse!"

Kõige tobedam ja vastuolulisem eellugu, mida mida ühele lihtsale mängule kirjutada annab. Tavaliselt pole kuigi oluline, mida mängutegijad puslemängude juures jutustada üritavad ning keegi ei pööra neile erilist tähelepanu. Siinkohal on SNK saanud maha tähelepanuväärse totrusepärliga, mis ei kirjelda mängu sisu ning tekitab kõvasti arusaamatusi neile, kes mängu kunagi mänginud on. Milleks kogu seda teksti vaja oli, jääb selgusetuks, aga kindel, et vähemalt kolm vanaema langes selle imekauni jutu ohvriks ja ostis lapselapsele mängu, mille too kolmandal päeval oma mänguhaamriga lapikuks lõi.

Dexterity on olemuselt väga lihtne ja tore mäng, meenutades õige pisut kuulsat PacMan'i. Mängu peategelane Dexter jagab 7x8 ruudulist platsi kamba vahvate peletistega, kes sõbraliku näoga ringi chillivad ja musti ruute valgeks pööravad. Sinu eesmärk on aga kõik põranda valged ruudud mustaks keerata enne, kui aeg otsa saab. Idee on mõnus ja fun.

Kokku on mängus 30 erinevat taset, kuid frustratsioon algab aga juba kuskil viienda juurest. Mängu ise on hästi ehitatud, loogiline ja arusaadav. Paraku on selle üks ja ainus probleem ülepingutatud raskustase. Mängija vastu on pandud töötama liiga palju vastutegureid - aeg, surmavad elukad ja needsamad siga keeravad elukad.

Aeg on halastamatu. Taseme läbimiseks on aega 2,5 minutit. Liivakella abil saab võita 10 sekundit, aga pigem ei maksa sellega arvestada, sest liivakellasid lihtsalt ei leidu.

Lisaks ajale töötavad sinu vastu sinu enda "vahvad puslesõbrad". Tavaliselt on neid platsil 3 või 4. Nad liiguvad umbes sama kiirusega, nagu sina ning tegelevad üliaktiivselt plaatide ümberpööramisega. Tavaliselt just mängijale kahjulikus suunas. Tulistada neid ei saa ning katsuda ei maksa, saab surma. Efektiivseid võimalusi nende takistamiseks õnneks on. Kui pöörata mustaks üks valgetest plaatidest, mis on samal joonel teise musta plaadiga, tekib doominoefekt ning ettejääv puslesõber on mõneks sekundiks liikumatu. Lisaks saab neid platsil olevate kastidega üle ääre lükata, aga lõppkokkuvõttes vahet ei ole. Vabaned sa neist ikkagi vaid tavaliselt ükshaaval ning loetud sekunditeks.

Kui PacMan'is annab pärast Power Pellet'i söömist Pac-dot'ide hulgas kõva puhastustöö teha, siis Dexterity's jõuad sama ajaga mõned üksikud plaadid õigeks keerata. Kui PacMan'is kehtib reegel, "mis söödud, see söödud," siis Dexterity's hakkavad sinu sõpradest tõpranäod kohe pärast ülesärkamist uuesti platsi pahupidi pöörama ning on endiselt surmavad.

Kõik sissejuhtatuses mainitud ägedad lisad, nagu marjadeks muutmine ja haamer, ilmuvad mingitel väga haruldastel hetkedel ning annavad võimaluse peletistest vabaneda vaid sekunditeks. Sinul on aga vaja paari minuti jooksul üle käia terve laud ligi 50 ruuduga. Peletisi on tavaliselt 3-4, sina oled üksi ja sama aeglane kui nemad. Nemad on surmavad, sina saad neid hea positsiooni korral ainult hetkeks uimastada.

Mingist toredast unenäost ja imelisest fantaasiamaailmast on asi kaugel. Tegu on robustse ellujäämismäruliga. Olukord on veidi klaustrofoobiline, kontrolli alt väljas ning kunagi sa ei tea, mis toimub järgmiseks. Erilistele masohhistidele on olemas veel Multi Mode, kus mängija peab mõne minuti jooksul ära puhastama keskmise ja kõik sellega külgnevad ruumid.

Mäng on välimuselt sarnane Snooy Magic Show'le, kuid Snoopy vastasteks olid ruumis ringi põrkavad pallid ning Snoopy eesmärgiks oli ära korjata neli tema sõpra. Dexterity's pead sa aga üle käima kõik põrandal olevad plaadid, vältima nelja eri kiirusel ringitöllerdavat tegelast ning veel omakorda üle käima nende poolt rikutud plaadid.

Kohmaka GameGenie koodide abil saab ennast muuta surematuks. Kas see aitab? Veidi, mäng muutub tõesti lõbusamaks. Sinu puslesõpradest saavadki nüüd lihtsalt ulakad ringi laamendavad seltsilised, kelle järel siis sina üritad koristada.

Nii mõnegi taseme läbimisel võiks täiesti süümevabalt loobuda ka ajalimiidist. Eriti tüütud on väikesed saarestikud, mille igal saarel töllerdab ringi üks peletistest. Tavaliselt on viimase saare puhastamise ajaks esimeste tegelased toibunud ja tegelevad juba rõõmsalt plaatide ümber pööramisega.

Niisiis, meie Dexter rändab väga ohtlikel radadel, lävib väga imelike sõpradega ja uneleb tõesti kahtlastes kujutelmades. Põhimõtteliselt pole väga vahet, mida ta mõtleb või endale ette kujutab. Veidi kurb on hoopis see, et väga hea kontseptsiooni ja mõnusa graafikaga mäng on suudetud igaks petteks liiga keeruliseks ajada. Mis kõige tobedam, Dexterity ei kasuta isegi tasemeparoole.

Dexterity oleks väga äge mäng, kui mängijale põnevusest kikivarvul olles munadesse ei virutataks. Umbes selline tunne tekib, kui järjekordselt on mänguplats kohe-kohe puhtaks saamas ning platsi servas olev uimastatud "sõber" ennast jälle liigutab ning eelviimase plaadi viimasel sekundil tagasi keerab.

No ja see viis kilo punkte väärt imemaitsev jäätis, mida sissejuhatuses mainitakse, on lihtsalt bonustasemel pimesi leitav... jäätis.

Pokemon - Oksemon

Nii, postitasin Puldimurjasse just oma viimase pokemonipildi. Tegelikult on mul neid veel üks varuks, aga see pole enam päris see pokemon. See oleks Pokemon Trading Card game, mis on mustal kassetil ning jääb kergelt minu huvialast välja. Mis muidugi ei tähenda, et see poleks järjekordne kohutav pokemonimäng.

Pokemoniteema on muideks midagi väga läilat. Arusaamatu, miks, aga nii see on. Umbes, nagu pistad kinni kaks liitrit oma kõige kõige lemmikumat lemmikjäätist ja siis avastad, et külmkapis on veel viis erinevat pakki veel miljon kordi lemmikumaid jäätiseid, mille realiseerimistähtaeg saab kohe-kohe otsa.

Pokemon Red oli äge, vastupandamatu ja puha, aga ülejäänud neist lihtsalt ei tõmba. Ja just sellel samal põhjusel, et ei ole võimalik, et on olemas midagi veel lemmikumat kui sinu lemmik-lemmik. Samm ülilemmikust edasi on juba midagi väga okseleajavat.

Võib-olla nii mõnigi meist tahaks Väikese Illimari kombel oma õnnelikku lapsepõlve uuesti elada, minna tagasi lasteaeda ja elada läbi algkooli rõõmud ja muretu lapsepõlve, aga mina ei taha. Ma tean, et tolle süütu lapsepõlveajaga kaasnesid väga nõmedad piirangud, mis tänases seisus absoluutselt aktsepteeritavad poleks. Ja just täpselt sellise tunde tekitab minus järjekordse pokemonimängu alustamine.

Käi kuradile professor Oak! Vaata ise, mis kell on! Ja jäta mu nimi lõpuks meelde!

Ei saa olemas olla parimast parimat, sest see muudaks parima juba millekski teisejärguiliseks. Parim poleks siis enam parim, vaid hea või pigem isegi "uhh, kuidas see sai mulle üldse meeldida". Paljude videomängude esiisade puhul nii ongi. Nad on parimad omas ajas. Tänapäeval omavad väärtust just tänu sellele, et kunagi olid need õigel ajal õiges kohas.

Pong oli õigel ajal õiges kohas. Space Invaders oli õigel ajal õiges kohas, Super Mario Bros. oli õigel ajal õiges kohas ning esimesed Legend of Zelda ja Final Fantasy olid õigel ajal õiges kohas. Ja kõik, mis edaspidi tuli, oli nende õigel ajal õiges kohas olnud mängude edasiarendused, loomulikult omas ajas omal kohal. Kõiki neid vanavanaisasid on väga lahe mängida, sest me teame, et see on tükike ajalugu. Võimalus elada läbi ja kogeda midagi, mis vaimustas kümme-viisteist, kakskümmend ja kolmkümmend aastat tagasi. Ja samas rõõmu tunda, et see kõik on jäänud minevikku.

Pokemonimängude seerias ilmus mänge aga pea sama tihedalt nagu 80ndatel lamedaid kuulsaid hevirokkbände. Esimene oli hea, teine oli juba esimese koopia, aga siiski hea, kuid kolmas oli juba liiast.

Vaevalt, et keegi kujutaks ennast ette mängimas lõputuid esimese Super Mario Bros. tasemeid. Ilmus esimene. See oli väga omalaadne ja puha. Ilmus teine, Lost Levels, mida väljaspool Jaapanit müükigi ei lastud, sest see olla liiga raske. Ja siis ilmus kolmas, mis oli juba midagi täiesti uut. Täpselt sama võib täheldada kõigi teiste tuntud elujõuliste nimede juures. Iga järgmine mäng erines kuidagi eelkäijast. Oli see siis parem või halvem, aga ikkagi erines.

Täielik erand on pokemonide seeria. Iga järgmine pokemoni mäng pole isegi eelmise edasiarendus, vaid täpselt see sama mäng. Sama graafika, sama tekst, sama kaart ja sama lugu. Võib-olla mitte päris ülitäpselt sama, aga midagi taolist. Umbes nagu, kui sulle antakse võimalus alustada oma elu, mitte Vändra metsast, vaid näiteks hoopis Võrumaa laantest. Ja üldse, mis seal vahet on? Minu virtuaalses toas on ikka üks ja see sama telekas, mille küljes on sama SNES või isegi kui see on GameCube, siis mu mänguema ütleb ikkagi, et ma olen juba suur poiss ja peaksin külastama professor Oak'i, kes minult just paar minutit tagasi nime ja kella küsis. Uhh, ja see sama rivaalitsev Oak'i nõbu või kesiganes. Tüüp probleemidega, kes esimesest hetkest peab sind enda rivaaliks. Ma ei hooli, ma juba tean, et oluline pole rivaalitsemine vaid koostöö ja pokemonide tasakaalustatud arendamine jne. Kasva üles, õpi eelmistest kordadest!

Ma olen juba kasvatanud üles suurepärase Rattata ning evolvinud oma supernunnu Squirtle pisut koledamaks Wartortle'ks ja sealt edasi väga sõjakaks Blastoise'ks. Mitu korda veel? Miks ma alati pean alustama samast kohast?

Kui Super Mario mängude puhul teeb Bowser'i haiglane kiindumus Printsess Peach'i nalja, siis iga järgmise pokemoni puhul ajab professor Oak'i tervitus pigem masendusse.

Groundhog Day sümboliseeris ümbritseva korduvust, mida teevad ka pokemoni mängud, aga ka siin on väike vahe. Nimelt filmis arenes peategelane ise, hoolimata sellest, et ümbritsev päev aina kordus ja kordus. Pokemon'i seerias aga elad sa ühes ja samas päevas või kuus, kui täpsem olla ning sinu oskused ja saavutused elavad selles samas hetkes. Kuid, mis kõige hullem, sinu vaim ja teadvus arenevad vahepeal edasi ning ei saa aru, miks ometi, pead sa seda kõike nullist alustama. Piltlikult öeldes, õppima käima, olles samal ajal täiskasvanu kehas.

Pokemon'ide idee oli suurepärane. See päästis oma uudse ideega 1998. aastaks küllastunud Game Boy ning viis selle veelgi kõrgemale tasemele. Fantastiline. Olgem siis rõõmsad selle üle. Ka minul oli esimest korda suur rõõm Professor Oak'iga kohtuda.

Best of The Best - Championship Karate

Best of The Best - Championship Karate (1992) on omamoodi huvitav karate simulaator Nintendo Game Boy'l. Selles on treeningusüsteem enda üleslöömiseks ja korralik vastaste nimekiri, kes on millegipärast kõik ühe näoga. Nimetu peategelane meenutab aga kangesti noort Charlie Sheen'i.

Kindlasti ei ole Best of The Best tavaline kaklusmäng, sest kaklemiseks on kõik liigutused liialt aeglased ning lööke sooritades tekib kergelt kissellis võitlemise tunne. Mängu raamatus rõhutati, et karates pole tähtis mitte suvaline lahmimine, vaid hoolikalt planeeritud kombinatsioonid.

Kombinatsioonid, my ass, kaanepilt ei räägi siin mingisugusest karatest, vaid lubab meile toorest, kiiret ja halastamatut Kick Box'i. Ja kikpoks on kikpoks, hoolimata selle karatejuurtest. Karate-matšil saaks see vasakpoolne siniste pükstega vend võistluskeelu kiiremini kui tema vastase näos olev jalg maad puudutada jõuab.

Mängus igatahes sellist kannaga näkkutõmbamist ei ole. Tähelepanelikult vaadates võib aimata, et ehk tõesti kannavad võitlejad kindaid ning rusikalöögid on peakontaktiga, kuid mingit agressiivset Kick Box actionit mängust igatahes ei leia. Pigem midagi sellist:

Tundub, et Karate-DO vankri ette rakendati veri ja vägivald kaanepildil. Pärast Van Damme Bloodsport'i (1988) muutus Kumite mõiste läänes täielikult. Põrandalihvimisest ja planguvärvimisest sai küllalt ning totter wax on, wax off ei viinud kuhugi. Kõik väikesed poisid läksid karate-trenni nüüd vaid selleks, et nõmedatel suurtel poistel kiiresti ja korralikult hambad sisse lüüa.

Ma pole seda mängu vahepeal 15 aastat mänginud, kuid juba tookord tundus, et aegluse taga pole mitte rahulik karaterütm, vaid puhas fotorealism, mida Game Boy lihtsalt eriti vedada ei jaksa. Jah, fotorealism Game Boy'l ei lõpe kunagi hästi, kuid on mänge, millel on läinud tunduvalt halvemini. Mortal Kombat, äkki meenub kellelegi?

Fotorealismiga jäädi siiski enam-vähem mõistlikkuse piiresse. Palju sa ikka nelja halltooniga ära teed, eks. Realism kui selline avaldub pigem mängijate liikumises ning see on üsna hästi õnnestunud.

Esile toomata ei saa jätta ka kaanepilti. Hoolimata eksitavast sõnumist on kaanepilt fantastiline tribüüt Atari 2600 aegadesse. Kindlasti parim Game Boy kaklusmängude piltidest, kuid miks ka mitte üks parimaid Game Boy kaanepilte üldse. On lihtsalt hämmastav, kui hästi see pilt sobib 3x3 cm sildile ning täpselt sama moodi võiks see sobida ka elusuurusele plakatile. Kaanel kujutatud kikpoksijad tunduvad elusana ning kohe-kohe prantsatab punaste pükstega võitleja teadvusetult pikali, et oma verised hambad mööda matti laiali poetada.

Erinevalt Mortal Kombat'ist oli Best of The Best tollastes tingimustes täiesti mängitav ja iseigi kergelt põnev, kuigi kaanepildil lubatud verd või oranže ja punaseid täpikesi me mängus ei näe. Põnevuse tekitas hoopis mängu areng. Ühel hetkel vahetusid spordiareen ja elupunkte näitavad "värvilised" prožektorid karmi looduse, elevandivõhkade ja tõrvikutega ning keegi kutsus mind väga karmil toonil välja võitlema. Loomulikult esitati kutse tekstina. Sealt pärineb minu esimene teadmine, mida tähendab verdtarretav sõna DARE.

Game Boy Camera

1998. aastal enne Game Boy Color konsooli välja lastud kaamera ei ole odav fotoaparaat, vaid midagi enamat. Erinevatest ülevaadetest ja kommentaaridest võib jääda mulje, et tegu mänguasjaga, mis pakub hullumeelset rõõmu pildistada vanemaid, koera ja maja tervelt 20 minutiks. Võib-olla see ongi nii, kui oled pinnapealne täiskasvanu, kuid vaatame, mis peitub selles veidras vidinas tegelikult.

Üks, mis kindel, Game Boy Camera on cool! See on lihtsa, kuid väga seksika välimusega. Jah, selle proportsioonid, värvivalik ning ümmargune keeratav kaamerasilm on õnnistuseks igale meessoost nintendosõbrale. Definite chick magnet!



Retsept on lihtne. Võta Transparent Game Boy Pocket või Atomic Purple Game Boy Color, lisa Red Game Boy Camera ning sisene ruumi, kus on koos vähemalt kolm hot chick'i. Soovitan siinkohal olla tähelepanelik, ainus viga ning kõik on läbi. Kaamera tuleb taskust välja tõmmata just nimelt kõigi kolme silme all. Ükshaaval oma totra Game Boy'ga lähenedes oled sa lihtsalt loll mõmmipidžaamaga nohik, kes purustab igaveseks oma võimalused selles maakonnas tsikke rebida.

Ma ei tea, miks see nii toimib, aga elu on näidanud, et just kolm ägedat naist suudavad korraga ühe nunnu vidina pärast hetkega reaalsustaju kaotada ja üksteist kiiremini üles kütta, kui see misiganes muul visil üldse võimalik on. Loomulikult paikne nende keskel ning ära anna mängu käest. Kuidagi nad seal selles kergelt konkureerivas saginas indutseerivad üksteist. Mingi hetk ülejäänud kaks kaotavad huvi ja lahkuvad, kuid viimane jääb sinuga, sest ta on võitja. Jah, nüüd on ta VÕITJA, sest just tema võitis neist kolmest sinu tähelepanu, kuigi sa oleksid võinud minna ja rebida suvalise neist... ninnunännu jne. Naiste loogika. Valda seda kunsti ja oled master igal alal.



Tsikimagnet on siiski vaid väike boonus teadlikule kasutajale ning nõuab pisut out-of-the-box mõtlemist, sest Instruction Booklet siin ei aita. Küll aga on kasutusjuhend hädavajalik mõnede ülejäänud funktsioonide kasutamisel.

Game Boy Camera põhifunktsioonideks on pildistamine, mängimine ja piltide vaatamine. Kõik ülejäänu keerleb nende kolme tegevuse ümber. Pildistada saab korraga kuni 30 fotot. Neid on võimalik kümnel hullumeelsel viisil töödelda ning risti-rästi panoraamiks või animatsiooniks salvestada.

Mänge on kolm ja need on lihtsad arcade või Game & Watch sarnased klõbistamised. Väga ägedalt on lahendatud mängude valimise viis. Galaga taolise shooter'i esimesteks vastasteks on tegelikult ülejäänud mängude menüüvalik. Ignoreeri neid ning shooter jätkub.

Game Boy Camera suurim pärl on DJ, pealtnäha lihtne rütmimuusikavidin, mille varjus peitub väike chiptune süntesaatorimonstrum Trippy-H. Tegu on korraliku rütmimasinaga, mida võib julgelt pidada praeguse Korg DS-10 eellaseks. Kasutusel on kaks sound'i- üks mürariba, millede 16 takti saab üle kolme oktavi igas suunas kruvida. Programm väärinuks kindlasti veelgi põhjalikumat arendamist ning omaette karpi.



Kogu Camera ülesehitus on kergelt hullumeelne. Võib-olla 90ndate MTV reklaamide või hoopis Cartoon Network stiilis, kes enam teab. Ega Nintendo enda reklaamidki väga normaalsed olnud. Igatahes on see mäng üsna omapärane ning taolist blooper stiili kohtame hiljem näiteks Wario Land 4 ja Wario Ware mängude juures.



Kõik Camera menüüd ja heliefektid on veidralt hüsteerilised. Avaekraanil šeigib Mario üsna haige rütmi taustal. Pildistamise katiku helideks on kassi kräunumine, tulistamine või peeretus. Jah, see viimane on üsna lapsik, kuid üleüldiselt on kõik väga kaugel sellest harjutud tüüpilisest lapsesõbralikust Super Mario Bros. teemast.

Eriti jõhkrad on veateated. Näod, kõhedusttekitava heli taustal ilmuvad näod, on üsna jubedad. "Väike Martin! Ära proovi printida, kui su Game Boy Printer on ühendamata! Nüüd saad terveks ööks enda unenägudesse kollionu!"

Seda kõike peab ise vahetult kogema. Kuid kõige haiglasem featuur avaneb pildistamise menüüst. Vali RUN ja ole valmis totaalseks creepyness'iks. "Who are you running from?", küsib brüneti naiseparukaga irvitav mustavate hammastega perverdinägu. Kui sul veidi veab. Teine huviline on kokkukuivanud näoga... nägu. Meenutab näomaalingutega pisut kuivanud indiaanlast. Ja mõnikord ilmuv lõigutud nägu kirjaga "Don't be silly!" ei tee asja sugugi paremaks.



Game Boy Camera on taaskord vapustav toode. Palju aastaid oma ajast ees. Mõneti on tunne, et see on lisaks veel palju aastaid meie ajast ees. Kuid kindlasti on see jätnud oma positiivse jälje mänguajalukku. Ja veidi ka muusikaajalukku. Aitäh Neil Young! Aitäh!

Aitähh teistelegi. Ja lõppu veel üks reklaam pisut creepy'dest vanematest.