The Flash on Game Boy mäng aastast 1992, mille peategelaseks on legendaarne sama nimega DC koomiksi kangelane. Flash'ide ajalugu on pikk ja keeruline ning küündib aasta 1940 algusesse, mil ilmus esimene Flashi koomiks.
Mäng on tehtud kvaliteetse 1991. aasta TV-sarja järgi, mida paraku tabas saatus jääda ühe hooaja seeriaks. Nimelt konkureeris CBS'i The Flash tol ajal Fox'i The Simpsons'i, NBC The Cosby Show'ga ja jäi niivõrd tugevatele vastastele paratamatult alla. Sarja teist hooaega ei alustatudki. Valusast kaotusest hoolimata on sari tasemel ning absoluutselt nauditav tänaselgi päeval. Stsenaarium on kaasahaarav, näitlejatöö hea ning efektid ületavad paljusid tolle aja filme. Ja muidugi suurepärane tunnusmuusika ning helitaust. Kõik see annab aimu, et seriaalist oodati tegeikult palju enamat.
Hea TV-seeria järgi suudeti teha korralik mäng, mida ehk kõige paremini iseloomustab sõna "aus", nagu ka The Flash'i TV-seeriat. The Flash on mängitav, piisava pikkusega ning kasutab mängu jätkamiseks paroolisüsteemi. Ei mäng ega film ei valmista pettumust, sest mõlemad kannavad Flash'i koomiksikangelase vaimsust perfektselt edasi.
Flash'i koomiksisaaga jaguneb neljaks üksteisega keeruliselt läbipõimunud ajastuks, millest TV-sari on üle võtnud 50ndate Silver age Flash'i ehk Barry Allen'i tegelaskuju, tuues selle koomiksitegelase originaalvälimusele truuks jäädes 90ndate maailma.
Barry Allen on kriminalistikaekspert, kelle labori keemiastendi lööb ühel töisel ööl sisse välk. Teadvusetu ja keemilise seguga üle ujutatud Barry säriseb veel pikalt põrandal, kuid juba järgmisel päeval ilmneb, et rahulikust teadlasest on saanud superrefleksidega ülikiire mees. Filmis see küll nii selgelt ei avaldu, kuid Flash'i koomiksite fännina teadis Barry kohe, et aeg on üle võtta Golden age Flash'i ehk Jay Garrick'i imago.
The Flash'i mäng algab, kui vanglast põgenenud Trickster alustab kättemaksu, kattes kogu Central City pommidega. Flash alustab võidujooksu ajaga ja selle juures toetab teda Tina ehk Dr. Christina McGee, kes töötab S.T.A.R. laboris. Tina oli ka see, kes Barry'le spetsiaalsest materjalist kostüümi muretses, millest hiljem Flash'i logoga liibuv ülikond sai. Iga mängutaseme vahel annab Tina Barry'le juhised uue asukoha kohta, mis tegelikult on väga nutikas vihje taseme paroolile.
Mängus on 13 taset ning kõigile saab hiljem tagasi pöörduda. Paroolideks on väga meeldivad tänavate või raudteejaamade aadressid, mida on erinevalt tüüpilisest tähtede-numbrite segapudrust võimalik ka meelde jätta.
Tasemete disain on küllatki hea ning loodud Flash'i jooksuvõimete rakendamiseks. Erinevate tasemete valik pole küll kuigi lai, kuid näiteks rongide jälitamine on äärmiselt nauditav. Keskendutud on hoogsusele ja action'ile.
TV-seeria järgib tõetruudust, pöörates tähelepanu koomiksis kohati kõrvale jäetud kõrvalnähtudele, mis kaasnevad suure kiirusega. Üks neist on olulisel kohal ära toodud ka mängus. Superkiiruse kasutamine neelab energiat. Energia taastamiseks peab Barry sööma, nii nagu filmiski. Ja sööki kulub palju. Vajaliku toidu leab Barry snäki-automaatidest, mille eest maksab teepeal korjatud dollaritega. Karm reaalsus, pole raha, pole ka süüa ning söögita pole ka super-energiat. Mängus läheb seda siiski vaja vaid tasemete täielikuks läbimiseks. Järgmisele tasemele jõudmiseks piisab elusana lõpus oleva pommi juurde jõudmisest ja sellele virutamisest.
Trickster pole siin mängus üksi. Kättemaksu täideviimiseks on ta kaasanud seriaalist tuntud Mirror Master'i ja Captain Cold'i, kes täiendavad ülejäänud pättide armeed. Holograafiameister Mirror Master on mängu lisanud mõned pahade identsed kujutised, kelle tunneb ära kohatise vilkumise järgi. Mängu veel tundmata on mõne holograammi asjatu kolkimine piisav viivitus, et enne taseme lõppu jõudmist aeg otsa saaks. Kahjuks pole osatud ära kasutada kuulsaid mastereid endid. Isegi, kui nad on mängus olemas, pole tegelased selgesti eristatavad ülejäänud pahadest.
Pahasid on mitut tüüpi ning nendega kaklemine on üldiselt mõnus. Mängu oluliseks positiivseks omaduseks tuleb nimetada, et ebatüüpiliselt ajastu vaimule ei tee mängijale viga mitte vastase puudutus, vaid ikka konkreetne löök. Ka ei põrka Flash pihta saades tagasi, vaid jätkab pärast hetkelist halvatust seda, mida vaja.
Flash'i võitlussüsteemis on väike loogikaviga. Game Boy A ja B nupud on löömiseks käe ja jalaga. Paraku pole kummalgi löögitüübil pole mingit vahet. Hüppamine, mis isegi näeb alguses veidralt kohmakas välja, on aga pandud ülesronimise nupu alla. Sellega küll harjub, kuid taolise igandi veidratest NES'i mängudest oleks THQ disainerid võinud küll ära jätta. Flash'i superkiirus hakkab tööle mõlemat lööginuppu all hoides ning D-pad'iga kombineerides hakkab tööle ka superkiirusel võitlemine. Juhtimisega harjudes on mäng suurepärane, siiski, esmasel kättevõtmisel võib jääda petlik mulje, et tegu on tüüpilise koomiksikangelase nime baasil loodud käkiga.
Aga ei, nagu ennist ütlesin, The Flash on äärmiselt aus mäng, mis annab võimaluse nii algajale kui ka kogenud mängijale. Mängu läbimine on suhteliselt lihtne, kuid tõsine väljakutse saabub tasemete täielikul puhastamisel. Nimelt on Trickster lisaks suurtele pommidele siia-sinna poetanud ka väiksemaid. Sellised klassikalised süütenööriga ümmargused pommikerad. Püüdes neid ja kõiki ringijõlkuvaid pätte etteantud paari minutiga ellimineerida, peab väga osavalt kombineerima jooksuimpulsi kasutamist.
The Flash on mäng, mida peaksid proovima kõik, kes vähegi superkangelaste koomiksitest huvitatud on. TV-seriaal on aga soovituslik kõigile. A-Team oli hea? MacGyver ja Knight Rider meeldis? Nende kõrval on The Flash TV-sari nagu Die Hard veoauto-westerni Smokey and the Bandit kõrval. Ärge mõistke mind valesti. Tänu tatipõlve mälestusele Põlva kinost aastal misiganes, 1985 äkki..., olen ma alati valmis Smokey and the Bandit filme uuesti vaatama.
Mäng on tehtud kvaliteetse 1991. aasta TV-sarja järgi, mida paraku tabas saatus jääda ühe hooaja seeriaks. Nimelt konkureeris CBS'i The Flash tol ajal Fox'i The Simpsons'i, NBC The Cosby Show'ga ja jäi niivõrd tugevatele vastastele paratamatult alla. Sarja teist hooaega ei alustatudki. Valusast kaotusest hoolimata on sari tasemel ning absoluutselt nauditav tänaselgi päeval. Stsenaarium on kaasahaarav, näitlejatöö hea ning efektid ületavad paljusid tolle aja filme. Ja muidugi suurepärane tunnusmuusika ning helitaust. Kõik see annab aimu, et seriaalist oodati tegeikult palju enamat.
Hea TV-seeria järgi suudeti teha korralik mäng, mida ehk kõige paremini iseloomustab sõna "aus", nagu ka The Flash'i TV-seeriat. The Flash on mängitav, piisava pikkusega ning kasutab mängu jätkamiseks paroolisüsteemi. Ei mäng ega film ei valmista pettumust, sest mõlemad kannavad Flash'i koomiksikangelase vaimsust perfektselt edasi.
Flash'i koomiksisaaga jaguneb neljaks üksteisega keeruliselt läbipõimunud ajastuks, millest TV-sari on üle võtnud 50ndate Silver age Flash'i ehk Barry Allen'i tegelaskuju, tuues selle koomiksitegelase originaalvälimusele truuks jäädes 90ndate maailma.
Barry Allen on kriminalistikaekspert, kelle labori keemiastendi lööb ühel töisel ööl sisse välk. Teadvusetu ja keemilise seguga üle ujutatud Barry säriseb veel pikalt põrandal, kuid juba järgmisel päeval ilmneb, et rahulikust teadlasest on saanud superrefleksidega ülikiire mees. Filmis see küll nii selgelt ei avaldu, kuid Flash'i koomiksite fännina teadis Barry kohe, et aeg on üle võtta Golden age Flash'i ehk Jay Garrick'i imago.
The Flash'i mäng algab, kui vanglast põgenenud Trickster alustab kättemaksu, kattes kogu Central City pommidega. Flash alustab võidujooksu ajaga ja selle juures toetab teda Tina ehk Dr. Christina McGee, kes töötab S.T.A.R. laboris. Tina oli ka see, kes Barry'le spetsiaalsest materjalist kostüümi muretses, millest hiljem Flash'i logoga liibuv ülikond sai. Iga mängutaseme vahel annab Tina Barry'le juhised uue asukoha kohta, mis tegelikult on väga nutikas vihje taseme paroolile.
Mängus on 13 taset ning kõigile saab hiljem tagasi pöörduda. Paroolideks on väga meeldivad tänavate või raudteejaamade aadressid, mida on erinevalt tüüpilisest tähtede-numbrite segapudrust võimalik ka meelde jätta.
Tasemete disain on küllatki hea ning loodud Flash'i jooksuvõimete rakendamiseks. Erinevate tasemete valik pole küll kuigi lai, kuid näiteks rongide jälitamine on äärmiselt nauditav. Keskendutud on hoogsusele ja action'ile.
TV-seeria järgib tõetruudust, pöörates tähelepanu koomiksis kohati kõrvale jäetud kõrvalnähtudele, mis kaasnevad suure kiirusega. Üks neist on olulisel kohal ära toodud ka mängus. Superkiiruse kasutamine neelab energiat. Energia taastamiseks peab Barry sööma, nii nagu filmiski. Ja sööki kulub palju. Vajaliku toidu leab Barry snäki-automaatidest, mille eest maksab teepeal korjatud dollaritega. Karm reaalsus, pole raha, pole ka süüa ning söögita pole ka super-energiat. Mängus läheb seda siiski vaja vaid tasemete täielikuks läbimiseks. Järgmisele tasemele jõudmiseks piisab elusana lõpus oleva pommi juurde jõudmisest ja sellele virutamisest.
Trickster pole siin mängus üksi. Kättemaksu täideviimiseks on ta kaasanud seriaalist tuntud Mirror Master'i ja Captain Cold'i, kes täiendavad ülejäänud pättide armeed. Holograafiameister Mirror Master on mängu lisanud mõned pahade identsed kujutised, kelle tunneb ära kohatise vilkumise järgi. Mängu veel tundmata on mõne holograammi asjatu kolkimine piisav viivitus, et enne taseme lõppu jõudmist aeg otsa saaks. Kahjuks pole osatud ära kasutada kuulsaid mastereid endid. Isegi, kui nad on mängus olemas, pole tegelased selgesti eristatavad ülejäänud pahadest.
Pahasid on mitut tüüpi ning nendega kaklemine on üldiselt mõnus. Mängu oluliseks positiivseks omaduseks tuleb nimetada, et ebatüüpiliselt ajastu vaimule ei tee mängijale viga mitte vastase puudutus, vaid ikka konkreetne löök. Ka ei põrka Flash pihta saades tagasi, vaid jätkab pärast hetkelist halvatust seda, mida vaja.Flash'i võitlussüsteemis on väike loogikaviga. Game Boy A ja B nupud on löömiseks käe ja jalaga. Paraku pole kummalgi löögitüübil pole mingit vahet. Hüppamine, mis isegi näeb alguses veidralt kohmakas välja, on aga pandud ülesronimise nupu alla. Sellega küll harjub, kuid taolise igandi veidratest NES'i mängudest oleks THQ disainerid võinud küll ära jätta. Flash'i superkiirus hakkab tööle mõlemat lööginuppu all hoides ning D-pad'iga kombineerides hakkab tööle ka superkiirusel võitlemine. Juhtimisega harjudes on mäng suurepärane, siiski, esmasel kättevõtmisel võib jääda petlik mulje, et tegu on tüüpilise koomiksikangelase nime baasil loodud käkiga.
Aga ei, nagu ennist ütlesin, The Flash on äärmiselt aus mäng, mis annab võimaluse nii algajale kui ka kogenud mängijale. Mängu läbimine on suhteliselt lihtne, kuid tõsine väljakutse saabub tasemete täielikul puhastamisel. Nimelt on Trickster lisaks suurtele pommidele siia-sinna poetanud ka väiksemaid. Sellised klassikalised süütenööriga ümmargused pommikerad. Püüdes neid ja kõiki ringijõlkuvaid pätte etteantud paari minutiga ellimineerida, peab väga osavalt kombineerima jooksuimpulsi kasutamist.
The Flash on mäng, mida peaksid proovima kõik, kes vähegi superkangelaste koomiksitest huvitatud on. TV-seriaal on aga soovituslik kõigile. A-Team oli hea? MacGyver ja Knight Rider meeldis? Nende kõrval on The Flash TV-sari nagu Die Hard veoauto-westerni Smokey and the Bandit kõrval. Ärge mõistke mind valesti. Tänu tatipõlve mälestusele Põlva kinost aastal misiganes, 1985 äkki..., olen ma alati valmis Smokey and the Bandit filme uuesti vaatama.
