Golden Sun seeria on kaks mängu, mis tegelikult pidid olema üks. Game Boy Advance parima RPG tiitli välja teeninu esimene osa ilmus 2001. ning selle järg Golden Sun: The Lost Age 2003. aastal.
Mäng löödi kaheks väidetavalt tehnilistel põjustel, kuna see ei mahtuvat ühele kassetile ära. Põhjus võib olla tõsi ning mängija ei pea tulemuses pettuma. Golden Sun on mahukas, kaasakiskuv ja graafiliselt võimas. Võitlusstseenide efektid ning just pokemone meenutavate Djinnide abil tehtavad Summon'id on GBA ekraanil hämmastavalt kaunid.
Kokku vähemalt viiekümneks tunniks naudingut pakkuv tegevus toimub fantaasiamaailmas, keset head ja kurja ning elemente. Mängu lugu on pikk ja põhjalikult ette võetud, kord on su eesmärgiks majakate läitmise takistamine, siis mingil hetkel saab sellest sinu enda eesmärk. Lugu areneb ja üllatab, nagu hea RPG puhul ikka kombeks.
Liiga põhjalik ja pikk dialoog on üks väheseid etteheiteid seeriale. See pole mäng, mida kuskil ooteruumis või ühistranspordis mängida julgeks, sest keset dialoogi salvestada ei saa ning selle kiirelt mööda vuristamine on pea võimatu ning ebasoovitav.
Peale random encounter võitluste ei ole mängus midagi rutiinset, mis võiks tüütuks muutuda. Pikkade ja igavate labürintide asemel on põnevad mõistatused, mis nõuavad eri tegelaste maagiliste oskuste kasutamist. Need on piisavalt looglised, et keskenduda mängurõõmule. Ei mingit pikslijahtimist ja walkthrough'des sorimist. Kõike seda lõbu saadab superhea taustamuusika, mis väärib juba eraldi GBA SP'le kõrvaklapiadapteri soetamist.
Esialgu raamatut sirvides lööb Djinnide valik ja süsteem pahviks. Mängus on kokku 72 Djinnit, keda tuleb kombineerida 4 elemendi peale, et saaks tekitada 29 erinevat Summon'it. Mängides osutub aga kogu Djinnijaht ja süsteemitamine sama kaasakiskuvaks nagu pokemonide kasvatamine. Võib tunduda, et keda see huvitab, kuid juba esimese eluka tabamisel muutub asi põnevaks.
Golden Sun seeria võlu on, et kuigi kaks mängu moodustavad terviku, on mõlemad osad eraldi mängitavad. Ei ole kuigi suur probleem alustada teisest osast ning esimese osa saamisel jätkata selle mängimist. See on siis nii, nagu minul juhtus. Järjest mängides saab oma üleslöödud tegelaste omadused üle kanda teise osasse, mis tegelikult polegi nii oluline. Tähtis on hoopis, kui sujuvalt ühel hetkel kaks eraldi arenenud lugu teise osa keskel kokku saavad.
Golden Sun võiks olla sama populaarne nagu Pokemonid, kuid ilmselt on häda selles, et Pokemone on rohkem ning Gotta' Catch 'Em All nõiduse alt on raske muud maailma märgata. Golden Sun on aga tunduvalt parem kui üks Pokemon. See on väljakutsuvam ning samas piisavalt lihtne ja lõbus, et soovitada seda oma tüdruksõbrale. Sellisele, kes suudab nautida pikkade dialoogide lugemist.
Mäng löödi kaheks väidetavalt tehnilistel põjustel, kuna see ei mahtuvat ühele kassetile ära. Põhjus võib olla tõsi ning mängija ei pea tulemuses pettuma. Golden Sun on mahukas, kaasakiskuv ja graafiliselt võimas. Võitlusstseenide efektid ning just pokemone meenutavate Djinnide abil tehtavad Summon'id on GBA ekraanil hämmastavalt kaunid.
Kokku vähemalt viiekümneks tunniks naudingut pakkuv tegevus toimub fantaasiamaailmas, keset head ja kurja ning elemente. Mängu lugu on pikk ja põhjalikult ette võetud, kord on su eesmärgiks majakate läitmise takistamine, siis mingil hetkel saab sellest sinu enda eesmärk. Lugu areneb ja üllatab, nagu hea RPG puhul ikka kombeks.
Liiga põhjalik ja pikk dialoog on üks väheseid etteheiteid seeriale. See pole mäng, mida kuskil ooteruumis või ühistranspordis mängida julgeks, sest keset dialoogi salvestada ei saa ning selle kiirelt mööda vuristamine on pea võimatu ning ebasoovitav.
Peale random encounter võitluste ei ole mängus midagi rutiinset, mis võiks tüütuks muutuda. Pikkade ja igavate labürintide asemel on põnevad mõistatused, mis nõuavad eri tegelaste maagiliste oskuste kasutamist. Need on piisavalt looglised, et keskenduda mängurõõmule. Ei mingit pikslijahtimist ja walkthrough'des sorimist. Kõike seda lõbu saadab superhea taustamuusika, mis väärib juba eraldi GBA SP'le kõrvaklapiadapteri soetamist.
Esialgu raamatut sirvides lööb Djinnide valik ja süsteem pahviks. Mängus on kokku 72 Djinnit, keda tuleb kombineerida 4 elemendi peale, et saaks tekitada 29 erinevat Summon'it. Mängides osutub aga kogu Djinnijaht ja süsteemitamine sama kaasakiskuvaks nagu pokemonide kasvatamine. Võib tunduda, et keda see huvitab, kuid juba esimese eluka tabamisel muutub asi põnevaks.
Golden Sun seeria võlu on, et kuigi kaks mängu moodustavad terviku, on mõlemad osad eraldi mängitavad. Ei ole kuigi suur probleem alustada teisest osast ning esimese osa saamisel jätkata selle mängimist. See on siis nii, nagu minul juhtus. Järjest mängides saab oma üleslöödud tegelaste omadused üle kanda teise osasse, mis tegelikult polegi nii oluline. Tähtis on hoopis, kui sujuvalt ühel hetkel kaks eraldi arenenud lugu teise osa keskel kokku saavad.
Golden Sun võiks olla sama populaarne nagu Pokemonid, kuid ilmselt on häda selles, et Pokemone on rohkem ning Gotta' Catch 'Em All nõiduse alt on raske muud maailma märgata. Golden Sun on aga tunduvalt parem kui üks Pokemon. See on väljakutsuvam ning samas piisavalt lihtne ja lõbus, et soovitada seda oma tüdruksõbrale. Sellisele, kes suudab nautida pikkade dialoogide lugemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar